Tuntud fraas milles räägitakse kõikide teede suundumisest Rooma kehtib siin Iraanis hoopiski Silk Road Hotelli kohta. See on koht, kus peatuvad kõik rändurid, kes Yazdi külastavad. Julgen kindlalt väita, et tegemist on kõige kuulsama hotelliga Iraanis. Õnneks pole hotelli kuulsuse sära ja tema hinnatase kaugeltki võrdelised. Peatus- ja ööbimiskoht ise asub vanalinna servas ja eemal suurematest tänavatest. Õige koha näitavad kätte iga natukese maa tagant saviseintele veetud noolekesed ja kiri Silk Road Hotel. Mööda kitsast ja kõrgete savimüüridega ümbritsetud uulitsat jõuame lõpuks ukseavani, millest viib alla trepp. Mitte miski ei viita sellele, et just siin asub see kuulus hotell. Sisenedes avaneb sootuks teine vaade. Lai avar siseõu, kus kasvab kõiksugu puid ja põõsaid ja mille keskel on veega täidetud bassein. Hoone sisemusse tehtud kõrgemal terrassil saab pika laua taga einet võtta, kohalikku teed nautida, vesipiipu popsutada või niisama istuda. Siseõuest edasi viivate ukseavade kaudu saab numbritubadesse, mida jätkub mitmele korrusele. Peale välisturistide hindavad seda kohta mõnusaks äraolemiseks ka kohalikud kassid. Nende käitumise taustal jääb mulje, et majapidamine kasse toiduga ei kindlusta. Pidevalt luusivad nad laudade ümber ja peavad võitlust iga mahavisatud pala pärast. Kogu seda tegevust jälgib eemalt puude vilus läikiva karvaga ja selgelt hästitoidetud isend. Kui ta on nõuks võtnud jagelemisse sekkuda muutuvad teised kambajõmmid kohe alandlikuks ja eemalduvad. Tegemist on selle jõugu bossiga kelle vastu on täielik respekt ja keda isegi kardetakse. Piisab mõnest kräunatusest, kui alamatele selgeks saab kes siin vägesid juhatab.
Võib julgelt oletada, et see on kõige enampildistatud kass Iraanis.
Hommikul linnas uurib üks kohalik jalgrattur, kust me pärit oleme. Saadeks vastuseks Estonia kõlab kohe mehe suust eesti keelele sarnane väljend "Tere hommikust". Tema jutust jääb kohe mulje, et tegemist on reisiagendiga, kes püüab kõiketeadjana ja sinu maa fanaatikuna rändureid oma teenistusse värbata. Täna on meil plaanis vaadata Yazdi kõrbelinna vaatamisväärsusi. Teejuhiks oleme juba Eestis interneti vahendusel värbanud kohaliku tütarlapse, kes meile meelsasti oma kodulinna tutvustab. Hotellis reisijuhti oodates ja omavahel vesteldes kuuleme kõrvaltlauast hüüet - nüüd juba sulaselges eesti keeles: "Oi kas tõesti eesti keel?" Pähe tuleb kohe Hemingway ütlus sadama ja seal vedelevate eesti madruste kohta, ainult et siinses kontekstis on sadamaks keset kõrbe asuv linn.
Yazd ise on üsna madal ja paljud siinsed hooned on ehitatud punastest savitellistest. Umbes poole miljoni elanikuga on see Iraani mõistes väike linn. Vaatamist on siin küllaga. Suur ja hästi säilinud vanalinna osa ning lisaks sellele ka mujal linnas ja selle ümber asuvad vanad ehitised, varemed, pühapaigad, tuuletornid, veemuuseum ...... Veemuuseum kõlab küll kummaliselt, kuid siin niigi kuumas ja veevaeses kohas on selle vedeliku hoidmine ja kogumine terve teadus. Sellega on tegeletud siin aastasadu ja areneb pidevalt. Kõik mis maast imbub või taevast alla tuleb osatakse viimse kui tilgani korralikult tallele panna. Sama lugu on tuulega, mille igat nappi puhangut kasutatakse majapidamises või kuumuse leevendamiseks. Tuuletorni all jaheda õhu paituste keskel ei jõua ka põhjamaalase mõistus väga täpselt aru saada millises kliimas just see kõige õigem elada oleks. Peamiste vaatamisväärsustega tutvumiseks kulub ära terve päev. Enne päikeseloojangut jõuame veel vanalinnas ekselda ja bazaaril käia, kus muidugi on võimalik totaalselt ära eksida.
Järgmisel päeval külastame külakesi Yazdi lähedal. Esmalt Meybod, kus asub vana tsitadell ja mõned muud säilinud või restaureeritud ehitised - tuvitorn, caravanserai, vee- ja jäähoidla. Caravanserai's on välja pandud valik vanadest vaipadest, aastatest 1300 kuni 1800. Kummalisel kombel võib neid ise katsuda ja näppida. Kõikide nende vanade vaipade keskel meenub kohe episood munasjutust kus räägitakse lendavast vaibast. Iraanlastele või pärsialastele on selline võrdlusmoment muidugi solvav. Tegemist on araabia kultuurist võetud näitega, mida siinses kultuuris isegi mainida oleks kohatu või solvav. Seda võime välja lugeda isegi meie reissaatja reageeringust. Edasi järgneb pikk loeng teemal nende kultuuride erinevusest ja tõigast, et läänemaailma inimesed kipivad pahatihti kõike seda ühte patta toppima. Edasi siit liigume Chakchaki, kus poolel teel mäe tippu asub tuletempel. Religioosses mõttes tähtis koht, vaatamisväärsusena ehk mitte niiväga. Templis põleb elav tuli, mida on põlemas hoitud sajandeid. Siit edasi Kharanaq, mis jätab kõige võimsama mulje. See on mudatellistest ghost-town, mis põhimõtteliselt on suur käikude ja labürintide süsteem, kus võib vabalt ringi ekselda ja ära eksida. Imrel õnnestub seda korduvalt teha. Külakeses elavad mõned vanemad inimesed, neist üks on ka oma elamiseks osa vanast linnast ümber kohandanud - endale, kanadele, kitsedele ja kaamlile. Ümber külakese on lopsakad aiad granaatõuntega, mis on kõikjal valmis ja kutsuvad raksu.
Järgmiseks päevaks kavatseme jõuda bussiga Esfahani. Et väärtuslikku päevast aega mitte sõidu peale kulutada, valime sõitmiseks ööbussi. Et garanteerida bussi peale saamist tuleb pilet varem valmis osta. Bussijaam asub kesklinnast üsna kaugel ning seepärast on sinna mõtet minna taksoga. Juhiks juhtub olema täiesti umbkeelne vanem härra. Kuna me oma soovi farsi keeles esitasime, pole sihtkohta jöudmisega probleeme. Kogu sõidu kestel üritab ta meile selgeks teha, kuivõrd halb on ikka Iraanis elada. "No good Iran" kuuleme pidevalt. Elavatest zhestidest võime välja lugeda, et kehv on elu seepärast, et siin ei saa vabalt keppida ja viina juua. Ja ta jääb endale truult kindlaks ka siis, kui üritame selgeks teha, et pole elul siin häda midagi.
Bussipileti ostmine kulub jällegi omaette etenduseks, millele täiega kaasa elatakse. Yazdi bussiterminal on jaotatud sõidukompaniide vahel, kes inimesi erinevatesse sihtkohtadesse viivad. Kõigepealt peame kindlaks tegema, millises bussijaama osas asub firma, kes viiks meid Esfahani. Edasi tahame teada bussi väljumisaega ja pileti hinda. Paraku ei leidu siingi ühtki inimest, kes inglise keeles oskaks vastuseid anda. Lõpuks leitakse ühest putkast kohalik, kes inglise keelt räägib ja meie soovid kohalikele arusaadavasse keelde tõlgib. Kuna meie abiline ei saa oma tööpostilt ära tulla, algab kirjavahetus tõlgi ja piletimüüja vahel. Kui bussiajad teada saame palume farsi keeles kirja panna oma soovi 2 ipiletit öise bussiga Esfahani. Selle paberiga läheme piletikassasse ja vormistame oma soovi. Et oma pileti õigsust kontrollida tuleme uuesti oma abilise juurde tagasi, kes kinnitab et kõik on ikka nii nagu tahtsime. Oma suureks üllatuseks kohtame bussijaamas ka Elvist, kes polegi taibanud veel ära surra. Mehe sarnasus kuulsa lauljaga on hämmastav, ainus vahe oli see, et siinse Elvise hammaste vahed olid liiga suured.
Bussijaamast tuleme linna tagasi, et asjad pakkida ja õhtust süüa. Jälle sattus teenindaja meie õnnetuseks olema umbkeelne. Õnneks on menüüs toitude nimetused ka inglise keeles, nii et õigel real näpuga järge vedades saab ka proua aru, mida me tahame. Arve tasumise ajaks kohale üks lähisugulane, kes seekord tõlgiks on. Kuna ta ei tea, mida me söönud oleme, toob ta kalkulaatori ja menüü ning palub meil ise arve kokku lüüa.
Enne äraminekut kohtume hotellis veel grupi venelastega, kes on Lähis-Idas autodega reisimas. Nad olid väga yllatunud, kui kuulsid, et me Eestist pärit oleme ja Sasha tuli kohe sõprust sobitama. Kahjuks jäi meie jutuajamine üsna lühikeseks, sest pidime lahkuma.
Yazd ise on üsna madal ja paljud siinsed hooned on ehitatud punastest savitellistest. Umbes poole miljoni elanikuga on see Iraani mõistes väike linn. Vaatamist on siin küllaga. Suur ja hästi säilinud vanalinna osa ning lisaks sellele ka mujal linnas ja selle ümber asuvad vanad ehitised, varemed, pühapaigad, tuuletornid, veemuuseum ...... Veemuuseum kõlab küll kummaliselt, kuid siin niigi kuumas ja veevaeses kohas on selle vedeliku hoidmine ja kogumine terve teadus. Sellega on tegeletud siin aastasadu ja areneb pidevalt. Kõik mis maast imbub või taevast alla tuleb osatakse viimse kui tilgani korralikult tallele panna. Sama lugu on tuulega, mille igat nappi puhangut kasutatakse majapidamises või kuumuse leevendamiseks. Tuuletorni all jaheda õhu paituste keskel ei jõua ka põhjamaalase mõistus väga täpselt aru saada millises kliimas just see kõige õigem elada oleks. Peamiste vaatamisväärsustega tutvumiseks kulub ära terve päev. Enne päikeseloojangut jõuame veel vanalinnas ekselda ja bazaaril käia, kus muidugi on võimalik totaalselt ära eksida.
Järgmisel päeval külastame külakesi Yazdi lähedal. Esmalt Meybod, kus asub vana tsitadell ja mõned muud säilinud või restaureeritud ehitised - tuvitorn, caravanserai, vee- ja jäähoidla. Caravanserai's on välja pandud valik vanadest vaipadest, aastatest 1300 kuni 1800. Kummalisel kombel võib neid ise katsuda ja näppida. Kõikide nende vanade vaipade keskel meenub kohe episood munasjutust kus räägitakse lendavast vaibast. Iraanlastele või pärsialastele on selline võrdlusmoment muidugi solvav. Tegemist on araabia kultuurist võetud näitega, mida siinses kultuuris isegi mainida oleks kohatu või solvav. Seda võime välja lugeda isegi meie reissaatja reageeringust. Edasi järgneb pikk loeng teemal nende kultuuride erinevusest ja tõigast, et läänemaailma inimesed kipivad pahatihti kõike seda ühte patta toppima. Edasi siit liigume Chakchaki, kus poolel teel mäe tippu asub tuletempel. Religioosses mõttes tähtis koht, vaatamisväärsusena ehk mitte niiväga. Templis põleb elav tuli, mida on põlemas hoitud sajandeid. Siit edasi Kharanaq, mis jätab kõige võimsama mulje. See on mudatellistest ghost-town, mis põhimõtteliselt on suur käikude ja labürintide süsteem, kus võib vabalt ringi ekselda ja ära eksida. Imrel õnnestub seda korduvalt teha. Külakeses elavad mõned vanemad inimesed, neist üks on ka oma elamiseks osa vanast linnast ümber kohandanud - endale, kanadele, kitsedele ja kaamlile. Ümber külakese on lopsakad aiad granaatõuntega, mis on kõikjal valmis ja kutsuvad raksu.
Järgmiseks päevaks kavatseme jõuda bussiga Esfahani. Et väärtuslikku päevast aega mitte sõidu peale kulutada, valime sõitmiseks ööbussi. Et garanteerida bussi peale saamist tuleb pilet varem valmis osta. Bussijaam asub kesklinnast üsna kaugel ning seepärast on sinna mõtet minna taksoga. Juhiks juhtub olema täiesti umbkeelne vanem härra. Kuna me oma soovi farsi keeles esitasime, pole sihtkohta jöudmisega probleeme. Kogu sõidu kestel üritab ta meile selgeks teha, kuivõrd halb on ikka Iraanis elada. "No good Iran" kuuleme pidevalt. Elavatest zhestidest võime välja lugeda, et kehv on elu seepärast, et siin ei saa vabalt keppida ja viina juua. Ja ta jääb endale truult kindlaks ka siis, kui üritame selgeks teha, et pole elul siin häda midagi.
Bussipileti ostmine kulub jällegi omaette etenduseks, millele täiega kaasa elatakse. Yazdi bussiterminal on jaotatud sõidukompaniide vahel, kes inimesi erinevatesse sihtkohtadesse viivad. Kõigepealt peame kindlaks tegema, millises bussijaama osas asub firma, kes viiks meid Esfahani. Edasi tahame teada bussi väljumisaega ja pileti hinda. Paraku ei leidu siingi ühtki inimest, kes inglise keeles oskaks vastuseid anda. Lõpuks leitakse ühest putkast kohalik, kes inglise keelt räägib ja meie soovid kohalikele arusaadavasse keelde tõlgib. Kuna meie abiline ei saa oma tööpostilt ära tulla, algab kirjavahetus tõlgi ja piletimüüja vahel. Kui bussiajad teada saame palume farsi keeles kirja panna oma soovi 2 ipiletit öise bussiga Esfahani. Selle paberiga läheme piletikassasse ja vormistame oma soovi. Et oma pileti õigsust kontrollida tuleme uuesti oma abilise juurde tagasi, kes kinnitab et kõik on ikka nii nagu tahtsime. Oma suureks üllatuseks kohtame bussijaamas ka Elvist, kes polegi taibanud veel ära surra. Mehe sarnasus kuulsa lauljaga on hämmastav, ainus vahe oli see, et siinse Elvise hammaste vahed olid liiga suured.
Bussijaamast tuleme linna tagasi, et asjad pakkida ja õhtust süüa. Jälle sattus teenindaja meie õnnetuseks olema umbkeelne. Õnneks on menüüs toitude nimetused ka inglise keeles, nii et õigel real näpuga järge vedades saab ka proua aru, mida me tahame. Arve tasumise ajaks kohale üks lähisugulane, kes seekord tõlgiks on. Kuna ta ei tea, mida me söönud oleme, toob ta kalkulaatori ja menüü ning palub meil ise arve kokku lüüa.
Enne äraminekut kohtume hotellis veel grupi venelastega, kes on Lähis-Idas autodega reisimas. Nad olid väga yllatunud, kui kuulsid, et me Eestist pärit oleme ja Sasha tuli kohe sõprust sobitama. Kahjuks jäi meie jutuajamine üsna lühikeseks, sest pidime lahkuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar