Hommikul on hotellist väljakirjutamisega raskusi, sest praegune vahetus on inglise keele koha pealt otu. Tänu ühele kohalikule, kes natukene inglise keelt pursib, saame oma asjad aetud. Sadamasse jõuame ruttu ja laevapileti saamine sujub ka kiirelt. Piletimüüjal pole meile täpset raha tagasi anda ja lahendab olukorra selliselt, et annab puuduoleva osa shokolaadibatoonides. Neid on tal siin terve kast vahetuskaubaks varutud.
Siit saarelt veetakse mandrile kõiksugu nodi ja väga suures koguses, sest välismaine kaup on siin maksuvaba ja seega soodne. Silma hakkavad erinevad toiduainete ja - õlikastid, karastusjoogid, majapidamisvahendid, riided, tekid jne. Kuna siinsete kommete kohaselt ei tohi omavahel võõras mees ja naine väga l2hedal olla puudutamisest rääkimata, siis peavad vaesed naised ise hakkama saama enda ja oma kandamite tirimisega paati või kaile. Ühe nutika lahendusena hakkas silma, kuidas mehe ja naise vahele oli pandud kandekott ja nii tiris mees kontakti saamata naise paadist välja.
Bandar Abbassi jõudes viime oma suuremad seljakotid sadama läheduses olevasse hotelli hoiule, et teha poolepäevane trip lähedalasuvale Hormozi saarele. Kehakinnituseks ostame turult kaasa ühe meloni. Kauba kaalumisel kasutatakse kaaulupommide asemel kive, mis on vastava kaaluväärtusega ka ilusti ära märgitud. Hormozile saamiseks on vaja tõsist eneseületamist ja head närvikava. Esiteks pole teada, millise kai äärest meie paat väljub ja teiseks ei leia me jälle keelt, millest võiks mõlemad pooled aru saada. Lõpuks leidub siiski jälle üks kohalik, kellel endal ka saarele asja on ja kelle abiga me õigele paadile saame. Lahtine plastikust mootorpaat saab rahvast ruttu täis ja viieminutilise sõidu järel leiab kapten, et reisijaid on liiga palju ja laev pole tasakaalus. Kuna võõrad mehed ja naised kõrvuti istuda ei tohiks, siis pole ka vangrdemiseks erilist võimalust. Vastutulev tühi paat peatatakse kinni, ning meid ja veel yüt reisijat palutakse keset merd ühest paadist teise astuda. Meie aga sõidame sadamasse tagasi ja võtame veel reisijaid juurde. Poole tunni pärast maabume lõpuks Hormozi saarel.
Kui mäed ja loodus välja arvata on Hormoz jube koht. Mererannad on täis kõikvõimalikku sodi ja seda prahti jätkub ka maismaale. Sõidu ja - kõnniteed on üles kaevatud ning pole kohta kuhu istuda ja astuda. Portugali kindluse kõrval olevaid elurajoone võib nimetada vaestemajadeks.
Loomulikult on inimesed siin sõbralikud ja tervitavad kõikjal. Siin peatab meid kinni ka politsei, et meie maal viibimise legaalsust kontrollida. Portugali kindlus asub kohe mere ääres ja see on samuti ära lagastatud. Näha on, et restaureerimist on siin alustatud, kuid praegusel hetkel kipuvad müüride äärde asetatud tellingud läbi roostetamise tõttu kokku kukkuma. Samuti vedeleb siingi palju prügi ja kindluses hulguvad kodukitsede karjad. Siin elavad ka umbes nirgisuurused loomad, kuid nende sabad on kohevamad. Samasuguseid sabasid nägime paljudel sadamatöötajatel võtmete küljes. Juhul kui väärtuslik võtmekimp peaks vette kukkuma, siis peataks kohev saba kiire uppumise ja võtmeid oleks kergem vlja õngitseda.
Tagasi mandrile jõuame enne pimedat. Ühe moshee ees tehakse perepilti ja meid nähes palutakse ka pildistatavatega liituda.
Natuke WC kultuurist ka - WC meenutab siin Iraanis nõuka aega. Avalikes tualettides puudub paber ja pottide asemel on augud mille kohal peab kõik oma hädad aetud saama. Kõikides tualettides on olemas värviline vedel seep, mida kasutades lõhnavad käed nagu auto lõhnakuused. Värviline vedelseep on olemas ka igas külapeldikus. Ühes tualetis rippus seinal käterätik, mille kasutusvajadus jäi arusaamatuks, sest see oli WC kabiinis mitte kraanikausi juures. Teises tualetis oli jälle ukseriiv rikkis ja ukse kinnihoidmiseks oli kabiini toodud kivi. Seina peal rippuvatest veepaakidest pole mingit kasu, sest esiteks on nad tühjad, või teiseks on torude ühenduskohad isoleerimata ja vesi voolab lihtsalt mööda seina alla. Et ihust tulnud last ikkagi korralikult potist alla saaks, on seina peale kinnitatud voolikud, mille otsik tuleb suunata potti ja vooliku küljes olevast kraanist tuleb isegi vett.
Õhtul võtame ette bussisõidu Shirazi poole, sest täna pole siit ühtegi lendu sinnapoole. Bussijaama jõudes tõmmatakse meid sõna otseses mõttes taksost välja ja pakutakse kõikvõimalike pileteid erinevatesse Iraani linnadesse. Õnneks on meil piletid juba varakult valmis ostetud ja me ei pea agresiivsete müügimeestega suurt juttu tegema. Meil on olemas ka nipp kuidas muidu neist lahti saada. Vastame nende pakkumisele, et soovime sõita Istanbuli või Baghdadi. Bussijaam ise näeb v2lja nagu tohutult suur laadaplats, kus kisa, lärmi ja sagimist on niipalju, et paneb pea huugama. Sisenedes ei saagi aru, et tegemist võiks olla bussijaamaga, sest kusagil pole näha busside väljumisaegu ja bussidel puuduvad sihtkohtade nimetused. Kuna meie bussini on aega, siis sätime istuma ennast selle palagani keskele. Kõik lähedalolevad pilgud suunduvad automaatselt meie peale, millest võib lugeda küsimust - olete te ikka õiges kohas? Pilgud on uudishimulikud, vähe võõristavad ja kahtlustavad. Õnneks satub meie kõrvale istuma üks kohalik, kes ka natuke inglise keelt pursib. Tänu omavahelisele suhtlemisele koguneb meie ümber palju uudishimulikke, kes omakorda kukuvad vaest meest pommitama igasugu küsimustega, millega too siis meie poole pöörduks. Kahjuks on meie sõbra keeleoskus nii nadi, et enamus küsimusi ei jõua meieni. Meie abilisest on niipalju tulu, et ta aitab leida õige bussi ja näitab veel tagatipuks ka istekohad kätte. Lahkumiseks tahab ta saada Iraani kombe kohaselt kolme põsemusi, millest keeldumine oleks inimese solvamine. Kõigele vaatamata saame õigel ajal minema ja võtame suuna Shirazi poole. Peale tunnist sõitu peetakse buss kinni ja kõikide reisijate pagas otsitakse läbi. Erilise tähelepanu all on võimalike peidikute asukoht, mis bussis võiks olla. Nende leidmise tuvastamiseks kasutatakse spetsiaalset haamrit, millega kogu buss läbi koputatakse. Kuna Bandar-Abbas asub mere ääres ja on tähtis kaubasadam, siis liigub ka siitkaudu palju salakaupa riiki. Tee ääres on näha, kuidas paljude väiksemate kaubaautode last laiali laotatud ja nõutu autojuht peab ametnikule aru andma - mis, kuskohast ja kellele. Peale tunniajast seisakut lubatakse meil edasi liikuda. Umbes tunniajase sõidu järel, kui oleme mägedesse jõudnud, hakkavad teel tekkima tohutud ummikud. Suured veoautod, liinibussid ja sõiduautod on siin nagu pudelikaelas kokku saanud. Nahhaalsemad üritavad isegi vastassuunda kasutades oma positsiooni parandada, olgugi, et sealt sõiduk vastu tuleb. Ka meie bussijuht on kylma kõhuga ning ründab kord vasakult ja siis paremalt poolt teistest mööda. Need, kel närvi pole, on oma autod parkinud tee servale ja ootavad olukorra lahenemist. Kõrgelt mäeservalt on näha kaugel pimedas looklevat siksakilist aeglaselt liikuvat autotulede rida. Poole tunniga jõuame ka põhjuseni, mis seda kaost tekitab. Mäge läbivas tunnelis on ilmselt põlema süttinud üks auto ja meie sinnajõudmise ajaks on vaid tunnel paksu suitsu täis ja nähtavus on mõni meeter. Kogu selle ummiku läbimine röövib meilt teise väärtusliku tunni. Umbes kahe tunni pärast peetakse buss uuesti kinni ja teostatakse uus läbiotsimine. Küllap on see selleks, et kontrollida eelmise patrulli tööd, kuid see läbiotsimine on selline ultra light ja väga kaua aega ei kulu. Ka see bussisõit ei möödu ilma sõjafilmi vaatamata. Tundub, et see zhanr on siinse kinotööstuse lemmikuid. Küllap on vana sõjatehnikat ja riideid lihtsam ja odavam saada, kui kostüüme ise valmis õmmelda. Õnneks on need filmid lühikesed ja seekord piirdutakse ainult ühe filmi vaatamisega. Üldiselt vaatavad filmi vähesed, sest enamus on hõivatud oma "tamagochidega" ehk mobiiltelefonidega. See mänguasi muudab kõik kohalikud lapsemeelseteks, kes tahavad oma lemmikuid igal viisil kräunutada. Tavaliselt selle tegevuse saatel uinutakse ja ka ärgatakse. Üllatav on ka kohalike kontakti saamise kiirus üksteisega ja seda vanusest hoolimata. Meil peab selleks tõsiselt vaeva nägema, et võõralt kasvõi ühtainustki sõna kätte saada. Siin käib see nagu möödaminnes. Huvitav on see, et vestlusest on agaralt hõivatud mõlemad pooled.
Peale 10,5 tunnist sõitu jõuame Shirazi. Näeme, kuidas eesliikuvate busside akendest visatakse välja kõik jäätmed, mis tarbimisest üle on jäänud - plastpudelid, kotid, toidujäätmed, mida iganes. Iga taganttuleva auto tekitatud tuule abil jõuab praht lõpuks tee äärde ja ei sega seal enam kedagi.
Siit saarelt veetakse mandrile kõiksugu nodi ja väga suures koguses, sest välismaine kaup on siin maksuvaba ja seega soodne. Silma hakkavad erinevad toiduainete ja - õlikastid, karastusjoogid, majapidamisvahendid, riided, tekid jne. Kuna siinsete kommete kohaselt ei tohi omavahel võõras mees ja naine väga l2hedal olla puudutamisest rääkimata, siis peavad vaesed naised ise hakkama saama enda ja oma kandamite tirimisega paati või kaile. Ühe nutika lahendusena hakkas silma, kuidas mehe ja naise vahele oli pandud kandekott ja nii tiris mees kontakti saamata naise paadist välja.
Bandar Abbassi jõudes viime oma suuremad seljakotid sadama läheduses olevasse hotelli hoiule, et teha poolepäevane trip lähedalasuvale Hormozi saarele. Kehakinnituseks ostame turult kaasa ühe meloni. Kauba kaalumisel kasutatakse kaaulupommide asemel kive, mis on vastava kaaluväärtusega ka ilusti ära märgitud. Hormozile saamiseks on vaja tõsist eneseületamist ja head närvikava. Esiteks pole teada, millise kai äärest meie paat väljub ja teiseks ei leia me jälle keelt, millest võiks mõlemad pooled aru saada. Lõpuks leidub siiski jälle üks kohalik, kellel endal ka saarele asja on ja kelle abiga me õigele paadile saame. Lahtine plastikust mootorpaat saab rahvast ruttu täis ja viieminutilise sõidu järel leiab kapten, et reisijaid on liiga palju ja laev pole tasakaalus. Kuna võõrad mehed ja naised kõrvuti istuda ei tohiks, siis pole ka vangrdemiseks erilist võimalust. Vastutulev tühi paat peatatakse kinni, ning meid ja veel yüt reisijat palutakse keset merd ühest paadist teise astuda. Meie aga sõidame sadamasse tagasi ja võtame veel reisijaid juurde. Poole tunni pärast maabume lõpuks Hormozi saarel.
Kui mäed ja loodus välja arvata on Hormoz jube koht. Mererannad on täis kõikvõimalikku sodi ja seda prahti jätkub ka maismaale. Sõidu ja - kõnniteed on üles kaevatud ning pole kohta kuhu istuda ja astuda. Portugali kindluse kõrval olevaid elurajoone võib nimetada vaestemajadeks.
Loomulikult on inimesed siin sõbralikud ja tervitavad kõikjal. Siin peatab meid kinni ka politsei, et meie maal viibimise legaalsust kontrollida. Portugali kindlus asub kohe mere ääres ja see on samuti ära lagastatud. Näha on, et restaureerimist on siin alustatud, kuid praegusel hetkel kipuvad müüride äärde asetatud tellingud läbi roostetamise tõttu kokku kukkuma. Samuti vedeleb siingi palju prügi ja kindluses hulguvad kodukitsede karjad. Siin elavad ka umbes nirgisuurused loomad, kuid nende sabad on kohevamad. Samasuguseid sabasid nägime paljudel sadamatöötajatel võtmete küljes. Juhul kui väärtuslik võtmekimp peaks vette kukkuma, siis peataks kohev saba kiire uppumise ja võtmeid oleks kergem vlja õngitseda.
Tagasi mandrile jõuame enne pimedat. Ühe moshee ees tehakse perepilti ja meid nähes palutakse ka pildistatavatega liituda.
Natuke WC kultuurist ka - WC meenutab siin Iraanis nõuka aega. Avalikes tualettides puudub paber ja pottide asemel on augud mille kohal peab kõik oma hädad aetud saama. Kõikides tualettides on olemas värviline vedel seep, mida kasutades lõhnavad käed nagu auto lõhnakuused. Värviline vedelseep on olemas ka igas külapeldikus. Ühes tualetis rippus seinal käterätik, mille kasutusvajadus jäi arusaamatuks, sest see oli WC kabiinis mitte kraanikausi juures. Teises tualetis oli jälle ukseriiv rikkis ja ukse kinnihoidmiseks oli kabiini toodud kivi. Seina peal rippuvatest veepaakidest pole mingit kasu, sest esiteks on nad tühjad, või teiseks on torude ühenduskohad isoleerimata ja vesi voolab lihtsalt mööda seina alla. Et ihust tulnud last ikkagi korralikult potist alla saaks, on seina peale kinnitatud voolikud, mille otsik tuleb suunata potti ja vooliku küljes olevast kraanist tuleb isegi vett.
Õhtul võtame ette bussisõidu Shirazi poole, sest täna pole siit ühtegi lendu sinnapoole. Bussijaama jõudes tõmmatakse meid sõna otseses mõttes taksost välja ja pakutakse kõikvõimalike pileteid erinevatesse Iraani linnadesse. Õnneks on meil piletid juba varakult valmis ostetud ja me ei pea agresiivsete müügimeestega suurt juttu tegema. Meil on olemas ka nipp kuidas muidu neist lahti saada. Vastame nende pakkumisele, et soovime sõita Istanbuli või Baghdadi. Bussijaam ise näeb v2lja nagu tohutult suur laadaplats, kus kisa, lärmi ja sagimist on niipalju, et paneb pea huugama. Sisenedes ei saagi aru, et tegemist võiks olla bussijaamaga, sest kusagil pole näha busside väljumisaegu ja bussidel puuduvad sihtkohtade nimetused. Kuna meie bussini on aega, siis sätime istuma ennast selle palagani keskele. Kõik lähedalolevad pilgud suunduvad automaatselt meie peale, millest võib lugeda küsimust - olete te ikka õiges kohas? Pilgud on uudishimulikud, vähe võõristavad ja kahtlustavad. Õnneks satub meie kõrvale istuma üks kohalik, kes ka natuke inglise keelt pursib. Tänu omavahelisele suhtlemisele koguneb meie ümber palju uudishimulikke, kes omakorda kukuvad vaest meest pommitama igasugu küsimustega, millega too siis meie poole pöörduks. Kahjuks on meie sõbra keeleoskus nii nadi, et enamus küsimusi ei jõua meieni. Meie abilisest on niipalju tulu, et ta aitab leida õige bussi ja näitab veel tagatipuks ka istekohad kätte. Lahkumiseks tahab ta saada Iraani kombe kohaselt kolme põsemusi, millest keeldumine oleks inimese solvamine. Kõigele vaatamata saame õigel ajal minema ja võtame suuna Shirazi poole. Peale tunnist sõitu peetakse buss kinni ja kõikide reisijate pagas otsitakse läbi. Erilise tähelepanu all on võimalike peidikute asukoht, mis bussis võiks olla. Nende leidmise tuvastamiseks kasutatakse spetsiaalset haamrit, millega kogu buss läbi koputatakse. Kuna Bandar-Abbas asub mere ääres ja on tähtis kaubasadam, siis liigub ka siitkaudu palju salakaupa riiki. Tee ääres on näha, kuidas paljude väiksemate kaubaautode last laiali laotatud ja nõutu autojuht peab ametnikule aru andma - mis, kuskohast ja kellele. Peale tunniajast seisakut lubatakse meil edasi liikuda. Umbes tunniajase sõidu järel, kui oleme mägedesse jõudnud, hakkavad teel tekkima tohutud ummikud. Suured veoautod, liinibussid ja sõiduautod on siin nagu pudelikaelas kokku saanud. Nahhaalsemad üritavad isegi vastassuunda kasutades oma positsiooni parandada, olgugi, et sealt sõiduk vastu tuleb. Ka meie bussijuht on kylma kõhuga ning ründab kord vasakult ja siis paremalt poolt teistest mööda. Need, kel närvi pole, on oma autod parkinud tee servale ja ootavad olukorra lahenemist. Kõrgelt mäeservalt on näha kaugel pimedas looklevat siksakilist aeglaselt liikuvat autotulede rida. Poole tunniga jõuame ka põhjuseni, mis seda kaost tekitab. Mäge läbivas tunnelis on ilmselt põlema süttinud üks auto ja meie sinnajõudmise ajaks on vaid tunnel paksu suitsu täis ja nähtavus on mõni meeter. Kogu selle ummiku läbimine röövib meilt teise väärtusliku tunni. Umbes kahe tunni pärast peetakse buss uuesti kinni ja teostatakse uus läbiotsimine. Küllap on see selleks, et kontrollida eelmise patrulli tööd, kuid see läbiotsimine on selline ultra light ja väga kaua aega ei kulu. Ka see bussisõit ei möödu ilma sõjafilmi vaatamata. Tundub, et see zhanr on siinse kinotööstuse lemmikuid. Küllap on vana sõjatehnikat ja riideid lihtsam ja odavam saada, kui kostüüme ise valmis õmmelda. Õnneks on need filmid lühikesed ja seekord piirdutakse ainult ühe filmi vaatamisega. Üldiselt vaatavad filmi vähesed, sest enamus on hõivatud oma "tamagochidega" ehk mobiiltelefonidega. See mänguasi muudab kõik kohalikud lapsemeelseteks, kes tahavad oma lemmikuid igal viisil kräunutada. Tavaliselt selle tegevuse saatel uinutakse ja ka ärgatakse. Üllatav on ka kohalike kontakti saamise kiirus üksteisega ja seda vanusest hoolimata. Meil peab selleks tõsiselt vaeva nägema, et võõralt kasvõi ühtainustki sõna kätte saada. Siin käib see nagu möödaminnes. Huvitav on see, et vestlusest on agaralt hõivatud mõlemad pooled.
Peale 10,5 tunnist sõitu jõuame Shirazi. Näeme, kuidas eesliikuvate busside akendest visatakse välja kõik jäätmed, mis tarbimisest üle on jäänud - plastpudelid, kotid, toidujäätmed, mida iganes. Iga taganttuleva auto tekitatud tuule abil jõuab praht lõpuks tee äärde ja ei sega seal enam kedagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar