Nagu ütleb vanasõna on hommik õhtust targem. Kuna oma esimese siin viibimise ajal suutsime luua vajalikke kontakte, siis nüüd oli vaja nende abi paluda. Nimelt meenus meile, et üks meie sõpradest rääkis ka türgi keelt. Õnneks oli meil olemas tema telefoninumber ja kuuldes meie probleemist oli ta nõus meeleldi aitama. Paraku ei vastanud helistamise peale mitte ükski telefon. Kuum judin jooksis seljast läbi ja tunnetades olukorra tõsidust tundus, et asi on ikka väga halb. Meie sõber rahustas meid sellega, et türklased elavad läänemaailma kalendri järgi ja see tähendab et täna olev pühapäev on neil vaba. See teadmine rahustas meid küll natukene maha, kuid kahtlus jäi ikkagi hinge. Kuna tänaselt päevalt lahendust oodata polnud otsustasime minna keset suurt kõrbe olevasse oaasi lõõgastuma. Esmalt vahetasime välja ka oma hotelli, sest see viimane osutus tõeliseks peldikuks. Voodilinade vahelt leidsime salgu naistejuukseid, voodilinad olid mingite tegelaste poolt auklikuks näritud, arvatavasti poldud neid ammu vahetatud ja kraanikausis sibasid sipelgad. Meie toa valgustus oli ühendatud ühtsesse süsteemi välisvalgustusega mille lüliti asus meie toast väljas. Kuna pimeduse saabudes oli vaja kasutada välisvalgustust ja meie soov oli jälle magada pimedas, siis käis pidev kuuma kartuli mäng lülitiga, sest koos välisvalgustuse süttimisega läks põlema valgus ka meie toas ja vastupidi. Hotelli WC-s ilutsesid kummalised sildid UNDRINKABLE WATER, lisaks veel PUT THE PAPER IN THE BASKET, millele oli keegi teravmeelne omalt poolt lisanud THEN MAKE A WISH. Üldse oleme näinud kummalisi silte, nt linnapildis ENTERANCE, SHAPPING CENTER, DENGER, DANJER, FIREST CLASS, ühes hotellis ka BREACKFAST IS CLOUDED. Restoranis oli menüüs BANG LAMP RİCE, SOUB BEFORE DİNNER, WELL COME.
Garmeh oaasi saamiseks on kõigepealt vaja sõita bussiga Khuri, mis asub oaasist umbes 40 km kaugusel. Sõita on üle 400 km ja aega võtab see tervelt 6 tundi. Esfahani põhjaosas asuv Kaveh bussiterminal, kust bussiga Khuri saame, üllatas meid oma kaasaegsusega. Suur, avar, puhas, kõik viidad ja numbrid ka arusaadavas keeles. Loomulikult pakkusid siin oma abi kõik. Meid juhatati kohe õige piletikassa juurde ja tehti arusaadavaks bussipiletil asuvad kriksadullid. Kui me bussi väljumiskohale lähenesime, siis teadsid juba kõik kohalikud, et tahame Khuri bussi peale minna. Seda liini kasutavad enamus turiste, kes Garmeh oaasi tahavad jõuda. Turistidest oli veel peale meie 2 austraallast, kes samuti oaasi sõitsid. Buss, millega me selle tee ette võtsime, oli 80-ndatest aastatest pärit Mercedes. Välisel vaatlusel tekitas see kõhedust, kuid masin ise oli aus ja liikus siiski. Kummaline on ka kohalike ilumeel. Nagu tavaliselt, on ka see buss täis riputatud kõikvõimalikke läikivaid ja kirevaid vidinaid. Kõige kummalisemana neist mõjusid väljanägemiselt woodoo-nukud, mis olid nööpnõeltega täis torgitud soolakuubikuid ja sätendavaid tähti. Kogu see kompositsioon pidi värvilises kunstvalguses ümbrusele "kaunist" kuma heitma. Jällegi korduvad samad protseduurid nagu iga bussiväljumisega ja jällegi väljume 30 minutit hiljem, kui piletil märgitud. Kõige suurem ebaõnn, mis pika bussisõidu juures tabada võib, on see, kui sinu lähedusse satuvad istuma väikelastega reisijad. Seekord sattus meie taha istuma üks hüperaktiivse lapsega pere ja kogu selle 6 tunni jooksul sikutas ta meid juustest ja täristas pidevalt oma automaatrelva. Kogu seda täristamist saatis inglisekeelne lausekatke
Garmeh oaasi saamiseks on kõigepealt vaja sõita bussiga Khuri, mis asub oaasist umbes 40 km kaugusel. Sõita on üle 400 km ja aega võtab see tervelt 6 tundi. Esfahani põhjaosas asuv Kaveh bussiterminal, kust bussiga Khuri saame, üllatas meid oma kaasaegsusega. Suur, avar, puhas, kõik viidad ja numbrid ka arusaadavas keeles. Loomulikult pakkusid siin oma abi kõik. Meid juhatati kohe õige piletikassa juurde ja tehti arusaadavaks bussipiletil asuvad kriksadullid. Kui me bussi väljumiskohale lähenesime, siis teadsid juba kõik kohalikud, et tahame Khuri bussi peale minna. Seda liini kasutavad enamus turiste, kes Garmeh oaasi tahavad jõuda. Turistidest oli veel peale meie 2 austraallast, kes samuti oaasi sõitsid. Buss, millega me selle tee ette võtsime, oli 80-ndatest aastatest pärit Mercedes. Välisel vaatlusel tekitas see kõhedust, kuid masin ise oli aus ja liikus siiski. Kummaline on ka kohalike ilumeel. Nagu tavaliselt, on ka see buss täis riputatud kõikvõimalikke läikivaid ja kirevaid vidinaid. Kõige kummalisemana neist mõjusid väljanägemiselt woodoo-nukud, mis olid nööpnõeltega täis torgitud soolakuubikuid ja sätendavaid tähti. Kogu see kompositsioon pidi värvilises kunstvalguses ümbrusele "kaunist" kuma heitma. Jällegi korduvad samad protseduurid nagu iga bussiväljumisega ja jällegi väljume 30 minutit hiljem, kui piletil märgitud. Kõige suurem ebaõnn, mis pika bussisõidu juures tabada võib, on see, kui sinu lähedusse satuvad istuma väikelastega reisijad. Seekord sattus meie taha istuma üks hüperaktiivse lapsega pere ja kogu selle 6 tunni jooksul sikutas ta meid juustest ja täristas pidevalt oma automaatrelva. Kogu seda täristamist saatis inglisekeelne lausekatke
fire-fire. Bussisõidu ajal on rohkem aega jälgida inimesi ja nende seisundit lähemalt. Paljudel juhtudel hakkab silma inimeste "pilves" olek. Hiljem kuulsime, et Iraanis on elanike arvu kohta kõige rohkem narkomaane maailmas. Kuna riik eitab selle probleemi olemasolu, ei saa seda väidet ka kinnitada. Pikkade sõitude juures on bussidel ette nähtud mõned pikemad peatused, kus reisijad saavad jalgu sirutada, keha kinnitada või WC-s käia. Tavaliselt tehakse see peatus asustatud punkti servas oleva poekese juures. Ühes vahepeatuses, kui meie buss juba väljumas oli, tõstis tagant keegi kisa ja teatas, et tema kaaslane on kadunud. Bussijuht tuututab ja hakkab vaikselt liikuma, kuid meest ikka pole. Lõpuks läheb üks reisijatest kadunut otsima ja avastab ta teisest, väljanägemise järgi samasugusest bussist. Teekonna keskel kinnitab bussijuht oma kõrva kõlge ühe kummalise vidina. Väliselt meenutab see vaegkuulja kuuldeaparaati ja seda nähes tõusevad ihukarvad püsti , kui mõelda, et meie bussijuht on pool teed kurdina sõitnud. Tegemist on hoopis kavalama leiutisega, kui kuuldeaparaat. Nimelt reageerib see vidin pea asendi muutumisele. Kui väsitava sõidu ajal kipub juhi pea kuklasse või ettepoole vajuma, hakkab see asjandus heleda häälega piiksuma, teatades et hakkad "ära kukkuma".
Õhtul kella 7 paiku jõuame Khuri ja seal ootav takso sõidutab meid oaasi. Siin ootavad meid ees mõned rändurıd Hollandist ja Saksamaalt. Kohe serveeritakse ka rikkalik õhtusöök. Peale einet ja teistega tutvumist juhatatakse meid võõrustaja Maziari villasse. Härra Maziar on muusik, kes mängib ja improvıseerib muusikat kõikvõimalikel instrumentidel, kokku oskab ta musitseerida 15 pillil, millest kõige lihtsamad on 150-aasta vanused põrandavaasid. Siin antakse maja külalistele pisike kontsert, mis plaanitud poole tunni asemel kujuneb pooleteist-tunniseks. Ööbime seekord jälle miljoni-staari hotellis, et ruumides magamisele vaheldust saada. Hommikul ärkame päikesetõusu ja kaamelite häälitsuste saatel. Teene jalutuskäigu hommikuses oaasis ja võrreldes 2-aasta taguse ajaga, mil Imre esimest korda siin oli, on toimunud suured muutused. Suur osa oaasi palmipuudest on ära põlenud. Kaugemalt kostub ka mootorsae müra, sest puud, millest enam elulooma ei saa, tuleb maha võtta. Kurb tunne on vaadata elusaid puid, mille tüved on söestunud. Meie võõrustaja jutu järgi on selle kohutava tragöödia põhjuseks ilmataadi vembud. Viimane talv oli olnud lumerohke ja käredate miinuskraadidega, mille tulemusena palmide lehed ära kylmusid. Kevadepoole tuli kellelgi targal pähe mõte ühel väga tuulisel päeval salu juures teed keeta ning kuivanud lehed võtsid kergesti tuld. Tuli hävitas paljud puud ja põllukultuurid. Vaatamata sellele kurvale pildile on tore vaheldus suurlinnale mõneks ajaks siia sõita. Kahjuks ei saa me siin eriti pikalt peatuda, sest olulisem oleks viibida kõikide kommunikatsioonivahendite juures linnas ja välja selgitada meie tagasilennu staatus.
Hommikul internetist oma lennu staatust kontrollides näeme, et lend siiski toimub. Igaks juhuks plaanime Teherani tagasi saabuda paar päeva varem, et jätta endale ajavaru tekkida võivate ootamatuste lahendamiseks. Hangime ka õhtusele rongile piletid. Esialgu ei suuda me üles leida piletimüügi keskust ja üritame mööduvalt kohalikult abi saada, kes aga ei saa meie soovist aru, laiutab käsi ja jalutab minema. Kui ta läinud oli, nägime kohe enda ees klaasust, millele oli peenes kirjas kirjutatud Raja Trains Ticketing Office ja tuttav rongiga logo.
Lõunaks on linnas kõik kohalikud oma tegemised lõpetanud ja linnatänavad oleks nagu välja surnud. İnimesed võtavad aja maha, peavad paljudes parkides piknike, ajavad juttu ja joovad teed. Ühest juuksuriärist möödudes kutsutakse meid samuti teejoomisega ühinema. Ka siinne töötaja on väga rõõmus meie nõusoleku üle ja nagu tavaliselt, kirub ka tema presidenti ja usujuhti. Ta näitab kätega põlvede kohale ja seletab, et nende president on väike mõttetu mees. Pärast lahkumist hangime endale kohaliku arbuusi ja püüame ka pikniku korras ühes pargis selle heast maitsest osa saada. Inimesi on siin palju, nad istuvad murule laotatud vaipadel ja tekkidel perekonniti, joovad teed ja kinnitavad keha. Peagi paneme tähele, et ühest seltskonnast tuleb meie lähedale põõsa juurde üks mees. Võideldes oma uudishimu ja pelgusega läheneb ta meieni vaikselt nagu arg kass ning püüab siis omas keeles teada saada, kes me oleme ja kust me tuleme. Tänu keelebarjäärile pikka vestlust ei tule ja ta naaseb omade juurde tagasi. Hetke pärast antakse meile eemalt märku, et uus tee ootab meid ja me võiksime selle seltskonnaga ühineda. Ka siin ringis on kohal mitu põlve inimesi. Pakutakse teed ja püütakse juba üksteisevõidu aru saada, kes me täpsemalt oleme ja mida siin teeme, muidugi seda enamasti kohalikus keeles. Naised pole sugugi häbelikud ja julgevad meie kõrvale istuda. Jagame nendega oma arbuusi, mida meile kahele on ilmselgelt palju. Vastutasuks pakutakse kohalikke küpsiseid ja keekse, mis meile kohe kotti surutakse.
Õhtul jätame Esfahaniga hüvasti ja võtame suuna Teherani poole. Satume ühte kupeesse kokku abielupaariga. Nähes meid peidab naine kähku oma pea kardina taha varju ja tal pole soovi mingitki silmsidet võõrastega luua. Kogu vestlus oma abikaasga käib tal läbi kardina. Tema abikaasa otsustab sellele peitusemängule lõpu teha ja eskordib kõrvaltkupeest oma naise asemele ühe meessoost reisija ja temakene eskorditakse jälle naisteseltskonda.
Õhtul kella 7 paiku jõuame Khuri ja seal ootav takso sõidutab meid oaasi. Siin ootavad meid ees mõned rändurıd Hollandist ja Saksamaalt. Kohe serveeritakse ka rikkalik õhtusöök. Peale einet ja teistega tutvumist juhatatakse meid võõrustaja Maziari villasse. Härra Maziar on muusik, kes mängib ja improvıseerib muusikat kõikvõimalikel instrumentidel, kokku oskab ta musitseerida 15 pillil, millest kõige lihtsamad on 150-aasta vanused põrandavaasid. Siin antakse maja külalistele pisike kontsert, mis plaanitud poole tunni asemel kujuneb pooleteist-tunniseks. Ööbime seekord jälle miljoni-staari hotellis, et ruumides magamisele vaheldust saada. Hommikul ärkame päikesetõusu ja kaamelite häälitsuste saatel. Teene jalutuskäigu hommikuses oaasis ja võrreldes 2-aasta taguse ajaga, mil Imre esimest korda siin oli, on toimunud suured muutused. Suur osa oaasi palmipuudest on ära põlenud. Kaugemalt kostub ka mootorsae müra, sest puud, millest enam elulooma ei saa, tuleb maha võtta. Kurb tunne on vaadata elusaid puid, mille tüved on söestunud. Meie võõrustaja jutu järgi on selle kohutava tragöödia põhjuseks ilmataadi vembud. Viimane talv oli olnud lumerohke ja käredate miinuskraadidega, mille tulemusena palmide lehed ära kylmusid. Kevadepoole tuli kellelgi targal pähe mõte ühel väga tuulisel päeval salu juures teed keeta ning kuivanud lehed võtsid kergesti tuld. Tuli hävitas paljud puud ja põllukultuurid. Vaatamata sellele kurvale pildile on tore vaheldus suurlinnale mõneks ajaks siia sõita. Kahjuks ei saa me siin eriti pikalt peatuda, sest olulisem oleks viibida kõikide kommunikatsioonivahendite juures linnas ja välja selgitada meie tagasilennu staatus.
Hommikul internetist oma lennu staatust kontrollides näeme, et lend siiski toimub. Igaks juhuks plaanime Teherani tagasi saabuda paar päeva varem, et jätta endale ajavaru tekkida võivate ootamatuste lahendamiseks. Hangime ka õhtusele rongile piletid. Esialgu ei suuda me üles leida piletimüügi keskust ja üritame mööduvalt kohalikult abi saada, kes aga ei saa meie soovist aru, laiutab käsi ja jalutab minema. Kui ta läinud oli, nägime kohe enda ees klaasust, millele oli peenes kirjas kirjutatud Raja Trains Ticketing Office ja tuttav rongiga logo.
Lõunaks on linnas kõik kohalikud oma tegemised lõpetanud ja linnatänavad oleks nagu välja surnud. İnimesed võtavad aja maha, peavad paljudes parkides piknike, ajavad juttu ja joovad teed. Ühest juuksuriärist möödudes kutsutakse meid samuti teejoomisega ühinema. Ka siinne töötaja on väga rõõmus meie nõusoleku üle ja nagu tavaliselt, kirub ka tema presidenti ja usujuhti. Ta näitab kätega põlvede kohale ja seletab, et nende president on väike mõttetu mees. Pärast lahkumist hangime endale kohaliku arbuusi ja püüame ka pikniku korras ühes pargis selle heast maitsest osa saada. Inimesi on siin palju, nad istuvad murule laotatud vaipadel ja tekkidel perekonniti, joovad teed ja kinnitavad keha. Peagi paneme tähele, et ühest seltskonnast tuleb meie lähedale põõsa juurde üks mees. Võideldes oma uudishimu ja pelgusega läheneb ta meieni vaikselt nagu arg kass ning püüab siis omas keeles teada saada, kes me oleme ja kust me tuleme. Tänu keelebarjäärile pikka vestlust ei tule ja ta naaseb omade juurde tagasi. Hetke pärast antakse meile eemalt märku, et uus tee ootab meid ja me võiksime selle seltskonnaga ühineda. Ka siin ringis on kohal mitu põlve inimesi. Pakutakse teed ja püütakse juba üksteisevõidu aru saada, kes me täpsemalt oleme ja mida siin teeme, muidugi seda enamasti kohalikus keeles. Naised pole sugugi häbelikud ja julgevad meie kõrvale istuda. Jagame nendega oma arbuusi, mida meile kahele on ilmselgelt palju. Vastutasuks pakutakse kohalikke küpsiseid ja keekse, mis meile kohe kotti surutakse.
Õhtul jätame Esfahaniga hüvasti ja võtame suuna Teherani poole. Satume ühte kupeesse kokku abielupaariga. Nähes meid peidab naine kähku oma pea kardina taha varju ja tal pole soovi mingitki silmsidet võõrastega luua. Kogu vestlus oma abikaasga käib tal läbi kardina. Tema abikaasa otsustab sellele peitusemängule lõpu teha ja eskordib kõrvaltkupeest oma naise asemele ühe meessoost reisija ja temakene eskorditakse jälle naisteseltskonda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar