Kermani jõuame kell 7 hommikul. Koos vahepeatustega kujuneb meie sõidu pikkuseks 7 tundi. Siin on meie peatuskohaks hotell Akhavan. Seda hotelli peavad 2 venda. Nad on ise kogu aeg kohal ja uurivad igalt külaliselt kas kõik on ikka OK. Vendi jätkub igale poole - vastuvõtulauda ja isegi kööki. Meie rahvuskaaslased, keda Yazdis nägime, on siin eestlastest hea mulje jätnud. Hotelli sisenedes tervitab meid teiste lippude hulgas ka Eesti trikoloor. Peale hotelli registreerumist kupatame kohe bazaarile. Kaks kohalikku tüdrukut, kes tahavad ka oma inglise keelt praktiseerida, aitavad meid tänutäheks takso saamisel ja hinna kauplemisel. Enamikud autod saadetakse kohe minema, sest nõutud hind tundub neile liiga kõrge. Tänu tüdrukute entusiasmile saame peagi hea hinnaga takso.
Kermani bazaar asub linna südames. Bazaari pikkuseks on u 1,2 km. Seda kauplemiskohta peetakse Iraani vanimaks. Enamus siin pakutav on kuulsate firmasiltidega varustatud Iraanis toodetud kaup. Bazaaril pakutavat kaupa vaadates meenuvad kohe 90-ndad meie turgudel. Siin müüakse kõike - riideid, tehnikat, kulda, parfümeeriat, õmblusmasinaid, kirjatarbeid, maitseaineid, puuvilju..... Ühesõnaga kõike, mis eluks vajalik. Puu- ja köögiviljade hinnad on siin odavad. Granaatõunad maksavad 10000 riaali (1 USD), samapalu maksavad ka kurgid, tomatid. Kõige tähtsam on see, et kõik pakutav värske on tõeliselt maitsev
Siin Iraani piirkonnas elavad tavalisest Iraanlasest tõmmumad inimesed. Meie oma kahvatu ilmega jääme kohe kõigile silma. Kõikjal hüütakse meile "Hello, salam, welcome, where are you from?" Põhilised hüütavad fraasid on farsi- ( pärsia-) keelsed, millest me tuhkagi aru ei saa. Lõuna ajal puhkame jalga Jame moshee õuel. Vaatame palvetavaid inimesi ja samuti ei anta meile ka siin rahu. Huvitav on vaadata kohalike võitlust ujeduse ja uudishimu vahel. Algul tehakse asja veekraanide juurde, mille läheduses me istume, siis sätitakse riideid, juukseid ja endalegi ootamatult leiavad kaks noorukit end meie kõrvalt. Uudishimu saab kiirelt võitu ja jälle üylvatakse meid üle tuttavate küsimustega. Tundub, et noored küll õpivad koolis inglise keelt, kuid kahjuks pole neil siin praktiseerimisvõimalust. Sõnaseadmine tekitab palju raskusi. Samas on tahtmine väga suur. Jutu jätkudes tunnevad paljud ennast kindlamalt ja rääkimine on kergem. Satume siin kokku ühe valgevenelasega, kes on oma uueks kodumaaks valinud Iraani. Temaga saame vestelda vene keeles, kuid ta räägib vabalt inglise ja farsi keelt. Alati jätavad kõik jutukaaslased oma telefoninumbrid, et saaksime vajadusel abi küsida. Tundub, et võõra abistamine on neil siin südameasjaks. Päeva teisel poolel tekivad taevasse pilved, kuid neist pole eriti abi kuumuse leevendamisel. Päevasel ajal inimesi eriti ei liigu, sest päikesepaiste koos kõrbest tuleva kuumusega on pea talumatu. Kõik püüavad oma asjatoimetused teha hommikul v6i siis õhtusel ajal. Linn hakkab elama siis, kui päike on loojunud. Siis kogunetakse juttu ajama, teed jooma ja külastatakse poode. Tänavapildis on näha, et inimese lahutamatu kaaslane on mobiiltelefon. Seda näpitakse igal vabal momendil ja sealt kostev vali muusika on kuuldav kaugele. Poode tänavatel on tõesti palju. Võrreldes teiste Iraani linnade poodidega on Kermanis ka palju Hiinast pärit kaupa. Isegi tuntud brändid nagu NIKE, ADIDAS või GUCCI on järele tehtud. Tegelikult pole neil toodetel mingist sarnasust originaaliga. Letilt võib leida palju identseid tooteid millel ühel ilutseb kiri NIKI ja teisel AIDAS. Riiete kandmise osas on kohalikud maitsekad, niipalju kui see on siin üldse võimalik. Riided on küll kohalikku päritolu, kuid need on hästi kokku sobitatud. Saab rääkida ainult meestemoest, sest Iraani naiste riietus tänaval on pea ühesugune. Peas rätikud, et juukseid katta ja seljas figuuri varjvad erinevad riietusesemed. Põhiliselt on need musta või halli värvi. Naistel on katmata juuste ja liibuvate riietega tänaval käimine keelatud. Nende riietus peab varjama välimust ja rõhutama tagasihoidlikkust. Samuti peab meeste juukselõikus olema kooskõlas islamiusu väärtustega. Nõuetele mittevastavaid riideid kandvaid inimesi võib karistada ihunuhtluse, rahatrahvi või vangistusega. Kohati meenutab Iraani naiste riietumisnõue linnuriiki, kus emased on enamuses ühevärvilised, väljapaistmatud, vaiksed ja mittemidagiütlevad. Isased seevastu on mitmevärvilised, kärarikkad, kaunistatud erinevate aplikatsioonide ja aksessuaaridega ning püüavad igal moel silma paista. Samas pakutakse ka naisteriiete poodides värvilisi, edevaid ja nappe riideid, kuid arvatavasti saavad nad neid kanda ainult kodudes. Kõik Iraani saabuvad välisturistid peavad riietuma kohalike tavade järgi. Naistel on kohustuslik kanda rätti, et varjata juukseid. Kindlasti peavad naistel olema kaetud õlad ja jalad, meestel seevastu on lubatud vabamalt riietuda. Siiski vaadatakse imelikult kui mees kannab lühikesi pükse ja käib varbavahe-plätudega. Kohalikud hakkavad selle üle isegi naerma ja peavad sind poolearuliseks. Naiste juuste ja rätikuteema jätkuks võib oma nähtu põhjal öelda, et päekruvitud juustekrunnid ja blondeeritud tukad ei taha enam teadlikult rätiku alla ära mahtuda. Isegi meie võõrustajal Yazdis, kellel kül taevasse kõrguvat soengut pähe punutud polnud, kippus ikkagi kohustuslik kattematerjal juustelt libisema.....
Võrreldes araabiamaadega on Iraanis puhtust mõnevõrra rohkem ja seda vähemalt linnades. Linnades on näha isegi prügikaste, mis siinses kultuuris on haruldane nähtus. Ka tänavad ei ole nii prahised kui naaberiikides, seevastu suurte teede ääres, eriti neis kohtades, mis jäävad asulate lähedusse, on teeäär paksult täis plastpudeleid, plekkpurke ja kilekotte. Pealegi kannab tuul neid mööda ilma laiali.
Samuti suitsetatakse siin vähem, kui araabiamaades. Söögikohtades, bussides, bussi -ja raudteejaamades, vaatamisväärsuste juures ja paljudes hoonetes ilutsevad sutsetamist keelavad sildid. Enamlevinud on siin tavalisest lühemad ja peenemad sigaretid. Nende eelis on see, et maksavad vähem.
Kermani bazaar asub linna südames. Bazaari pikkuseks on u 1,2 km. Seda kauplemiskohta peetakse Iraani vanimaks. Enamus siin pakutav on kuulsate firmasiltidega varustatud Iraanis toodetud kaup. Bazaaril pakutavat kaupa vaadates meenuvad kohe 90-ndad meie turgudel. Siin müüakse kõike - riideid, tehnikat, kulda, parfümeeriat, õmblusmasinaid, kirjatarbeid, maitseaineid, puuvilju..... Ühesõnaga kõike, mis eluks vajalik. Puu- ja köögiviljade hinnad on siin odavad. Granaatõunad maksavad 10000 riaali (1 USD), samapalu maksavad ka kurgid, tomatid. Kõige tähtsam on see, et kõik pakutav värske on tõeliselt maitsev
Siin Iraani piirkonnas elavad tavalisest Iraanlasest tõmmumad inimesed. Meie oma kahvatu ilmega jääme kohe kõigile silma. Kõikjal hüütakse meile "Hello, salam, welcome, where are you from?" Põhilised hüütavad fraasid on farsi- ( pärsia-) keelsed, millest me tuhkagi aru ei saa. Lõuna ajal puhkame jalga Jame moshee õuel. Vaatame palvetavaid inimesi ja samuti ei anta meile ka siin rahu. Huvitav on vaadata kohalike võitlust ujeduse ja uudishimu vahel. Algul tehakse asja veekraanide juurde, mille läheduses me istume, siis sätitakse riideid, juukseid ja endalegi ootamatult leiavad kaks noorukit end meie kõrvalt. Uudishimu saab kiirelt võitu ja jälle üylvatakse meid üle tuttavate küsimustega. Tundub, et noored küll õpivad koolis inglise keelt, kuid kahjuks pole neil siin praktiseerimisvõimalust. Sõnaseadmine tekitab palju raskusi. Samas on tahtmine väga suur. Jutu jätkudes tunnevad paljud ennast kindlamalt ja rääkimine on kergem. Satume siin kokku ühe valgevenelasega, kes on oma uueks kodumaaks valinud Iraani. Temaga saame vestelda vene keeles, kuid ta räägib vabalt inglise ja farsi keelt. Alati jätavad kõik jutukaaslased oma telefoninumbrid, et saaksime vajadusel abi küsida. Tundub, et võõra abistamine on neil siin südameasjaks. Päeva teisel poolel tekivad taevasse pilved, kuid neist pole eriti abi kuumuse leevendamisel. Päevasel ajal inimesi eriti ei liigu, sest päikesepaiste koos kõrbest tuleva kuumusega on pea talumatu. Kõik püüavad oma asjatoimetused teha hommikul v6i siis õhtusel ajal. Linn hakkab elama siis, kui päike on loojunud. Siis kogunetakse juttu ajama, teed jooma ja külastatakse poode. Tänavapildis on näha, et inimese lahutamatu kaaslane on mobiiltelefon. Seda näpitakse igal vabal momendil ja sealt kostev vali muusika on kuuldav kaugele. Poode tänavatel on tõesti palju. Võrreldes teiste Iraani linnade poodidega on Kermanis ka palju Hiinast pärit kaupa. Isegi tuntud brändid nagu NIKE, ADIDAS või GUCCI on järele tehtud. Tegelikult pole neil toodetel mingist sarnasust originaaliga. Letilt võib leida palju identseid tooteid millel ühel ilutseb kiri NIKI ja teisel AIDAS. Riiete kandmise osas on kohalikud maitsekad, niipalju kui see on siin üldse võimalik. Riided on küll kohalikku päritolu, kuid need on hästi kokku sobitatud. Saab rääkida ainult meestemoest, sest Iraani naiste riietus tänaval on pea ühesugune. Peas rätikud, et juukseid katta ja seljas figuuri varjvad erinevad riietusesemed. Põhiliselt on need musta või halli värvi. Naistel on katmata juuste ja liibuvate riietega tänaval käimine keelatud. Nende riietus peab varjama välimust ja rõhutama tagasihoidlikkust. Samuti peab meeste juukselõikus olema kooskõlas islamiusu väärtustega. Nõuetele mittevastavaid riideid kandvaid inimesi võib karistada ihunuhtluse, rahatrahvi või vangistusega. Kohati meenutab Iraani naiste riietumisnõue linnuriiki, kus emased on enamuses ühevärvilised, väljapaistmatud, vaiksed ja mittemidagiütlevad. Isased seevastu on mitmevärvilised, kärarikkad, kaunistatud erinevate aplikatsioonide ja aksessuaaridega ning püüavad igal moel silma paista. Samas pakutakse ka naisteriiete poodides värvilisi, edevaid ja nappe riideid, kuid arvatavasti saavad nad neid kanda ainult kodudes. Kõik Iraani saabuvad välisturistid peavad riietuma kohalike tavade järgi. Naistel on kohustuslik kanda rätti, et varjata juukseid. Kindlasti peavad naistel olema kaetud õlad ja jalad, meestel seevastu on lubatud vabamalt riietuda. Siiski vaadatakse imelikult kui mees kannab lühikesi pükse ja käib varbavahe-plätudega. Kohalikud hakkavad selle üle isegi naerma ja peavad sind poolearuliseks. Naiste juuste ja rätikuteema jätkuks võib oma nähtu põhjal öelda, et päekruvitud juustekrunnid ja blondeeritud tukad ei taha enam teadlikult rätiku alla ära mahtuda. Isegi meie võõrustajal Yazdis, kellel kül taevasse kõrguvat soengut pähe punutud polnud, kippus ikkagi kohustuslik kattematerjal juustelt libisema.....
Võrreldes araabiamaadega on Iraanis puhtust mõnevõrra rohkem ja seda vähemalt linnades. Linnades on näha isegi prügikaste, mis siinses kultuuris on haruldane nähtus. Ka tänavad ei ole nii prahised kui naaberiikides, seevastu suurte teede ääres, eriti neis kohtades, mis jäävad asulate lähedusse, on teeäär paksult täis plastpudeleid, plekkpurke ja kilekotte. Pealegi kannab tuul neid mööda ilma laiali.
Samuti suitsetatakse siin vähem, kui araabiamaades. Söögikohtades, bussides, bussi -ja raudteejaamades, vaatamisväärsuste juures ja paljudes hoonetes ilutsevad sutsetamist keelavad sildid. Enamlevinud on siin tavalisest lühemad ja peenemad sigaretid. Nende eelis on see, et maksavad vähem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar