Seekord alustame oma teekonda koduläve all olevast Tartu lennujaamast. Ülenurme valla põldude peal olev lennujaam meenutabki päris lennule minekut, ainult et ei tundu nagu päris.
Piduliku ja äreva tunde vaheldumine manab silme ette kaleidoskoobis moodustuvad mustrid ja nende pideva muutumise. Peas taob ühe hingusele läinud reisifirma slogan - Otse ja omadega. Kuigi omadeks on antud kontekstis küll võõrad ehk AirBaltic. Vana kontorihoone või kabinet on ümber kohandatud reisijatele ootesaaliks, üks tuba teenindusaaliks ja koridor turvakontrolli tsooniks kogu tehnikaga. Edasi saadetakse lennule minejad üle õue ehitussoojakusse, mis peatselt täitub ülejäänud reisijatega nii, et kõigile istekohti ei jätkugi. Alguses on siin jahe, kuid inimesed, kes siia sisenevad kütavad ka oma kehatemperatuuriga ruumi soojemaks. Veidi aja pärast kostub väljast propellerite undamist ja läbi tiheda vihmasaju asume lennukile. Lennuk ise saab samuti puupüsti inimesi täis. Peagi antakse mootoritele valu ja paberlennukile sarnane õbluke Fokker stardib läbi tiheda vihmasaju ja õhuaukude Riia poole teele.
Riia lennujaamas kosutame end vajalike unetundidega ja kella 10 paiku võtame suuna Istanbuli poole. Lend sinna kestab ligi 3 tundi. Siin algab meie jaoks suvi uuesti - väljas üle 20 kraadi sooja ja päikesepaiste. Esimene üllatus tabab meid passikontrollis. Margusega pole eriti probleeme, Imre pass, aga uuritakse hoolsa põhjalikkusega läbi, vaadatakse lehti ühelt poolt ja teiselt poolt.
Uuritakse passis olevaid viisasid ja lõpuks läheb ametnik kõrvalasuvasse kabiini oma kolleegile midagi seletama. Tagasi tulles tolliametnik lõpuks uurib: "How old are you?" Ja saadud vastuse peale küsib : "Are you sure???" Tundub, et passiomanik näeb ilmselgelt liialt noor välja, et ilma saatjata reisida. Hea et Margus kaasas on. Meie järgmine ülesanne on lihtsalt teha samm Euroopast Aasiasse ja jõuda Atatyrki lennujaamast Sabiha Gökceni lennujaama. See pole väga lihtne, kuna tuleb läbida terve linn ja pealegi asub Aasiapoolne lennujaam linnast umbes 40 km väljas. Esmalt otsustame linna minekuks transfeeri kasuks, eeldusel, et nii säästame aega ja jõuame linna kiiremini, kui metrooga seiklema hakates. Pealegi on suurte seiljakottidega ühistranspordis ebamugav reisida. Meie autojuhi sõidustiil kinnitab kiiret päralejõudmist igati - 50 km kiirusepiirangu tsoonis küpsetame julgelt 90 km/h terve tee. Ainult järsemate kurvide ja fooride juures lastakse hoogu natukene maha. Nii jääb linnas aega ka Hagia Sofia (Püha Tarkuse) katedraaliga tutvuda. Ka siin kontrollitakse sisenejaid, kotid valgustatakse läbi ja kahtlusi äratab just Imre pagas. Arvuti näitab kahtlase värviga vedeliku olemasolu. Ei oska arvatagi, millist elevust turvatöötajates tekitab 3 pudelit Eesti kalja. Kuna see värvuselt karastusjooki ei meenuta, tuleb hakata seletama joogi koostist, valmistamisviisi ja tarbimise iseärasusi. Kõige raskem on neile selgeks teha mis asi on selle joogi põhiaine ehk must leib. Siinses kultuuris ei teata mustast leivast midagi, kuid pakutud lonksust turvatöötaja tervise kaalutlustel keeldub ja lubab meil siiski katedraali alale siseneda.
Selle ehitise 77 m pikkune kesklööv on kaetud kupli ja kahe poolkupliga, mis suurendab ruumimõju ja annab kuplis asuvate akende kaudu ruumile hea valgustuse. Hoone konstruktsiooni põhitugedeks on 4 võimsat piilarit, millele kuppel toetub. Aguses ehitati see kirikuna, kuid nüüdseks on ümber kohandatud mosheeks. Enamik mosaiike on üle krohvitud mosheeks ehitamise käigus, sest islamis pole lubatud inimfiguuri kujutada. Seda hoonet on räsinud mitmed maavärinad, kuid alati on jätkunud jõudu ja tahtmist ehitis uuesti püsti panna. Hetkel käivad siin restaureerimis- ja ehitustööd. Alates 1935. aastast on ka siin muuseum.
Pärast katedraali külastust ja õhtusööki läheme sadamasse, et ületada Bosporuse väin ja jõuda Aasia poolele. Siis sõidame bussiga lennujaama. Saame ekspressbussi peale, millega sõit sadamast lennujaama võtab aega terve tunni. Edasi ootame, ootame, ootame. Lõpuks kuulutatakse välja lennule registreerimine, kuid see on mingil põhjusel rahvusvaheliste lendude terminalist üle viidud siselendude terminali. Kui sinna kohale jõuame ootab meid ees terve armee tõmmusid mehi ja naisi, kes kõik Teherani minna tahavad. Igalühel on kaasas endast 3 korda suurem hunnik pagasit, nii et siin kehtib kindlasti põhimõte, et võidab see, kel on surres kõige rohkem asju. Aga ilmselt on see ka staatuse näitaja, kui koduses Iraanis saab riisi keeta Türgist ostetud kastrulis, mis valmistatud Hiinas. Kogu selle sajapealise armee teenindamiseks on ainult 2 terminali ja järjekord ei taha kuidagi liikuda. Pealegi on lennu väjumiseni on aega napilt alla tunni ja meie lihtne arvutus näitab, et sellise tempo ja järelejäänud aega arvestades kogu ootavat inimmassi ära ei teenenda. Pealegi lisandub järjekorras ootavate inimestele lisaks sugulasi, sõpru, tuttavaid, kel omakorda endast suurem pagas kaasas on. Järjekorras seisame me ka ligi tunni. Vastupidiselt siinsele töökultuurile ja igasugustele ootustele avatakse üks lisaterminal ja selle järel veel üks, mille tulemusena liigub järjekord veidi kiiremini ja lennu väljumine hilineb vaid pool tundi. Lõpuks pärast 2,5 tunnist lennureisi maandume turvaliselt oma "transpordilennukiga" Teherani lennujaamas. Siin suhtutakse suure põhjalikkusega igasse välismaalasesse, kes riiki siseneda tahab. Kokku siis umbes 6 türklast ja kaks eestlast. Ülejäänud 100 kohalikku on juba ammu tollikontrolli läbinud ja viibivad nüüd vastutulnud omaste embuses. Meie järjekord ikka venib ja venib, kuni lõpuks õnnestub ka Iraani ilma suuremate sekeldusteta siseneda. Alustuseks on vahetada ka kohalikku raha. Õnneks pole valuutavahetuse protseduur väga vaevanõudev ja 100 jänkde taala vastu saame imekspandava hunniku 10 000, 20 000 ja 50 000-seid rahatähti mida teeb kokku rohkem kui terve miljon kohalikku riaali. Tänu reisiväsimusele ja väga varajasele hommikutunnile ei jõua meile üldse kohale miljonäriks olemise hiilgus ja au. Järgmiseks peame leidma transpordi lennujaamast linna. Kuna hetkel kehtivatest taksotariifidest pole selget aimu uurime erinevaid võimalusi terminalis asuvast infopunktist. Selleks koputame üles tukkuva infolaua töötaja (kohalik aeg on umbes 3 hommikul), kes soovitab taksojuhilt nõuda taksomeetri kasutamist. Selle kasutamine pole siinses kultuuris ja rikkaid lääne turiste arvestades muidugi kombeks, kuid AirportTaxi juht on taksomeetri kasutamisega nõus ja edasi asume linna poole teele. Lennujaamast linna (u 50 km) jõudmiseks kulub ligi tund ja tänu taksojuhi teadmistele pole hotelli leidmisega raskusi. Esimeste muezzini palvelehüüdude ja kuke kiremise saatel saame lõpuks ka magama.
Piduliku ja äreva tunde vaheldumine manab silme ette kaleidoskoobis moodustuvad mustrid ja nende pideva muutumise. Peas taob ühe hingusele läinud reisifirma slogan - Otse ja omadega. Kuigi omadeks on antud kontekstis küll võõrad ehk AirBaltic. Vana kontorihoone või kabinet on ümber kohandatud reisijatele ootesaaliks, üks tuba teenindusaaliks ja koridor turvakontrolli tsooniks kogu tehnikaga. Edasi saadetakse lennule minejad üle õue ehitussoojakusse, mis peatselt täitub ülejäänud reisijatega nii, et kõigile istekohti ei jätkugi. Alguses on siin jahe, kuid inimesed, kes siia sisenevad kütavad ka oma kehatemperatuuriga ruumi soojemaks. Veidi aja pärast kostub väljast propellerite undamist ja läbi tiheda vihmasaju asume lennukile. Lennuk ise saab samuti puupüsti inimesi täis. Peagi antakse mootoritele valu ja paberlennukile sarnane õbluke Fokker stardib läbi tiheda vihmasaju ja õhuaukude Riia poole teele.
Riia lennujaamas kosutame end vajalike unetundidega ja kella 10 paiku võtame suuna Istanbuli poole. Lend sinna kestab ligi 3 tundi. Siin algab meie jaoks suvi uuesti - väljas üle 20 kraadi sooja ja päikesepaiste. Esimene üllatus tabab meid passikontrollis. Margusega pole eriti probleeme, Imre pass, aga uuritakse hoolsa põhjalikkusega läbi, vaadatakse lehti ühelt poolt ja teiselt poolt.
Uuritakse passis olevaid viisasid ja lõpuks läheb ametnik kõrvalasuvasse kabiini oma kolleegile midagi seletama. Tagasi tulles tolliametnik lõpuks uurib: "How old are you?" Ja saadud vastuse peale küsib : "Are you sure???" Tundub, et passiomanik näeb ilmselgelt liialt noor välja, et ilma saatjata reisida. Hea et Margus kaasas on. Meie järgmine ülesanne on lihtsalt teha samm Euroopast Aasiasse ja jõuda Atatyrki lennujaamast Sabiha Gökceni lennujaama. See pole väga lihtne, kuna tuleb läbida terve linn ja pealegi asub Aasiapoolne lennujaam linnast umbes 40 km väljas. Esmalt otsustame linna minekuks transfeeri kasuks, eeldusel, et nii säästame aega ja jõuame linna kiiremini, kui metrooga seiklema hakates. Pealegi on suurte seiljakottidega ühistranspordis ebamugav reisida. Meie autojuhi sõidustiil kinnitab kiiret päralejõudmist igati - 50 km kiirusepiirangu tsoonis küpsetame julgelt 90 km/h terve tee. Ainult järsemate kurvide ja fooride juures lastakse hoogu natukene maha. Nii jääb linnas aega ka Hagia Sofia (Püha Tarkuse) katedraaliga tutvuda. Ka siin kontrollitakse sisenejaid, kotid valgustatakse läbi ja kahtlusi äratab just Imre pagas. Arvuti näitab kahtlase värviga vedeliku olemasolu. Ei oska arvatagi, millist elevust turvatöötajates tekitab 3 pudelit Eesti kalja. Kuna see värvuselt karastusjooki ei meenuta, tuleb hakata seletama joogi koostist, valmistamisviisi ja tarbimise iseärasusi. Kõige raskem on neile selgeks teha mis asi on selle joogi põhiaine ehk must leib. Siinses kultuuris ei teata mustast leivast midagi, kuid pakutud lonksust turvatöötaja tervise kaalutlustel keeldub ja lubab meil siiski katedraali alale siseneda.
Selle ehitise 77 m pikkune kesklööv on kaetud kupli ja kahe poolkupliga, mis suurendab ruumimõju ja annab kuplis asuvate akende kaudu ruumile hea valgustuse. Hoone konstruktsiooni põhitugedeks on 4 võimsat piilarit, millele kuppel toetub. Aguses ehitati see kirikuna, kuid nüüdseks on ümber kohandatud mosheeks. Enamik mosaiike on üle krohvitud mosheeks ehitamise käigus, sest islamis pole lubatud inimfiguuri kujutada. Seda hoonet on räsinud mitmed maavärinad, kuid alati on jätkunud jõudu ja tahtmist ehitis uuesti püsti panna. Hetkel käivad siin restaureerimis- ja ehitustööd. Alates 1935. aastast on ka siin muuseum.
Pärast katedraali külastust ja õhtusööki läheme sadamasse, et ületada Bosporuse väin ja jõuda Aasia poolele. Siis sõidame bussiga lennujaama. Saame ekspressbussi peale, millega sõit sadamast lennujaama võtab aega terve tunni. Edasi ootame, ootame, ootame. Lõpuks kuulutatakse välja lennule registreerimine, kuid see on mingil põhjusel rahvusvaheliste lendude terminalist üle viidud siselendude terminali. Kui sinna kohale jõuame ootab meid ees terve armee tõmmusid mehi ja naisi, kes kõik Teherani minna tahavad. Igalühel on kaasas endast 3 korda suurem hunnik pagasit, nii et siin kehtib kindlasti põhimõte, et võidab see, kel on surres kõige rohkem asju. Aga ilmselt on see ka staatuse näitaja, kui koduses Iraanis saab riisi keeta Türgist ostetud kastrulis, mis valmistatud Hiinas. Kogu selle sajapealise armee teenindamiseks on ainult 2 terminali ja järjekord ei taha kuidagi liikuda. Pealegi on lennu väjumiseni on aega napilt alla tunni ja meie lihtne arvutus näitab, et sellise tempo ja järelejäänud aega arvestades kogu ootavat inimmassi ära ei teenenda. Pealegi lisandub järjekorras ootavate inimestele lisaks sugulasi, sõpru, tuttavaid, kel omakorda endast suurem pagas kaasas on. Järjekorras seisame me ka ligi tunni. Vastupidiselt siinsele töökultuurile ja igasugustele ootustele avatakse üks lisaterminal ja selle järel veel üks, mille tulemusena liigub järjekord veidi kiiremini ja lennu väljumine hilineb vaid pool tundi. Lõpuks pärast 2,5 tunnist lennureisi maandume turvaliselt oma "transpordilennukiga" Teherani lennujaamas. Siin suhtutakse suure põhjalikkusega igasse välismaalasesse, kes riiki siseneda tahab. Kokku siis umbes 6 türklast ja kaks eestlast. Ülejäänud 100 kohalikku on juba ammu tollikontrolli läbinud ja viibivad nüüd vastutulnud omaste embuses. Meie järjekord ikka venib ja venib, kuni lõpuks õnnestub ka Iraani ilma suuremate sekeldusteta siseneda. Alustuseks on vahetada ka kohalikku raha. Õnneks pole valuutavahetuse protseduur väga vaevanõudev ja 100 jänkde taala vastu saame imekspandava hunniku 10 000, 20 000 ja 50 000-seid rahatähti mida teeb kokku rohkem kui terve miljon kohalikku riaali. Tänu reisiväsimusele ja väga varajasele hommikutunnile ei jõua meile üldse kohale miljonäriks olemise hiilgus ja au. Järgmiseks peame leidma transpordi lennujaamast linna. Kuna hetkel kehtivatest taksotariifidest pole selget aimu uurime erinevaid võimalusi terminalis asuvast infopunktist. Selleks koputame üles tukkuva infolaua töötaja (kohalik aeg on umbes 3 hommikul), kes soovitab taksojuhilt nõuda taksomeetri kasutamist. Selle kasutamine pole siinses kultuuris ja rikkaid lääne turiste arvestades muidugi kombeks, kuid AirportTaxi juht on taksomeetri kasutamisega nõus ja edasi asume linna poole teele. Lennujaamast linna (u 50 km) jõudmiseks kulub ligi tund ja tänu taksojuhi teadmistele pole hotelli leidmisega raskusi. Esimeste muezzini palvelehüüdude ja kuke kiremise saatel saame lõpuks ka magama.
Iraan tohutult suure rahvaarvu ja pindalaga maa. Täpselt ei tea vist keegi palju siin inimesi elab, sest erinevate allikate andmetel pakutakse rahvaarvuks keskmiselt 66,5 miljonit kõikumisega 2 miljonit siia sinna. Pindala suuruselt on Iraan maailmas 18. kohal jäädes Liibüa ja Mongoolia vahele. Kogu maailma maismaa pindalast on see 1%. Pindala suhe Eestiga on selline, et terve Iraani katmiseks läheb vaja 36,5 Eestimaad. Suurim linn on loomulikult pealinn Teheran kus koos eeslinnadega elab 7,7 miljonit hinge. Rahvaarvult on Teheran maailmas 27. kohal. Üllatab see, et riigi suurust arvestades võib miljonilinnu ühekäesõrmedel üles lugeda. Suurimad linnad rahvaarvult on Mashhad - 2 miljonit, Esfahan 1,36 miljonit, Tabriz - 1,2 miljonit, Shiraz 1,1 miljonit, Kerman 420 tuhat, Yazd 360 tuhat, Bandar-Abbas 321 tuhat .... 68% inimestest elab linnades. Iraani naabriteks on Iraak, Aserbaidzaan, Afganistan, Armeenia, Pakistan, Türgi, Turkmenistan. Põhirahvuseks on pärslased 51% ja Aserid 24%. Ülejäänud veerandi kogu rahvastikust moodustavad paljurahvuselised kogukonnad ja nende hulgaks jääb juba juba tublisti alla 10% . Levinum keel on pärsia e. farsi keel ja selle dialektid. 58% siinsetele inimestestele on see suhtluskeeleks.
Hahaaaaa....Imre!!!
VastaKustutaNo tõeliselt toreda komplimendi osaliseks said siis ju:))))))))) Sten ainult naeris selle peale ja ütles et ega Jaan näebki meist kolmest kõige vanem välja:DDDD
Igatahes, tore et ilma suurema jamata Teherani jõudsite!!!
Katre