Täna on reisi kuues päev ja me pole seniajani näinud taevas ühtegi pilve. Igal pool kus me liigume püüame hoida varjulisse kohta. Päike kõrvetab meeletult. Temperatuuri kohta ei oska midagi öelda, sest linnapildis termomeetreid näha pole. Tänane tee viib meid väikesesse mägikülla nimega Abyaneh, mis on üks vanimaid asustatud paiku Iraanis. Seda küla nimetatakse veel sissepääsuks Iraani ajalukku. Küla asub mäejalamil ja majad on ehitatud mööda mäekülge. üles. Majade fassaadid on punast tooni, sest nende ehitamiseks ja viimistlemiseks on kasutatud punast savi. Üleval mäe otsas mõlemal pool küla on vanad kindlused, kust palju aegu tagasi küla valvati. Nüüd on neist järel ainult varemed. Hetkel elab siin umbes 300 inimest. Põhiliselt vanemad, sest noored on läinud linna. Meeste peamiseks riietuseks on siin kottpüksid. Naised kannavad pikka lilledega kaunistatud valget rätti ja pikka seelikut. Siinsete naiste pildistamine on riigi poolt keelatud, mida hoiatavad ka kohalikus keeles olevad sildid. Küla ajaloolist ilmet rikub pealetungiv moderniseerumine. Paljude majade katused on kaetud fooliumiga ja majaseinu on lapitud halli tsemendiga. Õnneks ehitatakse uusi maju vanu traditsioone jälgides. Külas on näha liikumas väga vähe inimesi. Tuule poolt tekitatud helid mõjuvad hitchcockilikult isegi keset päeva. Meenuvad vanad vesternid. Mõnede majade katustele on pandud kuivama tükeldatud puuvilju ja tuul levitab nende head lõhna kaugele.
Peale lõunat jõuame Esfahani tagasi. Esmalt peame leidma võimaluse jõuda meie järgmisse sihtkohta Kermani. Kuna rongipiletid on juba mitu päeva ette välja müüdud, tuleb minna bussiga. Et jällegi oma päevast aega kokku hoida, otsustasime sõita öösel. Meie suureks üllatuseks saab bussipileteid osat ka hotellist. Hotellitöötaja otsib arvuti taga olevast juhtmeterägastikust välja ühe otsa, pistab selle arvutisse ja nii luuaksegi nagu nõiaväel ühendus bussipiletite broneerimiskeskusega. Selline interneti teel bussi- rongi- voi lennupiletite broneerimise võimalus on olemas pea kõikides linnades. Meie piletid trükitakse välja ühele vanale paberile, mille teine pool on veel kasutamiskõlblik. Et piletile vajalikku formaati saada kasutatakse kääride asemel rebimistehnikat. Terve pilet rebitakse mööda piirjooni lehe küljest lahti ja paberi puhas osa jääb ootama uut kasutamist. Enne bussi väljumist jõuame veel keha kinnitada ja teha tiiru bazaaril. Inimesi liigub vähem, nii jõuame märgata ka asju, mis varem kiirustades ja suure sagimise tõttu märkamatuks jäid. Näiteks istub ühes nurgas maas suhteliselt liikumatu must kott plastkarbiga annetuste jaoks. Isegi nägu pole näha. Jääbki teadmata, kas seal all ka kedagi on või mitte.
Hämaras tuleb siin liikumisega ettevaatlik olla. Üldise reeglina on sõidutee ja kõnnitee eraldatud sygava kraaviga, millest ülesaamiseks on ehitatud sillakesed või tuleb sealt lihtsalt üle hüpata. Kui sellega mitte arvestada, võib pimedas kogemata kraavi kukkuda. Nii juhtus ka Imrega, kui teed ületades oli järsku näha ainult asfaldi kohal lehvivat Eesti lipukest. Tulemuseks marrastatud käed ja jalad. Tavaliselt on need kraavid vett täis ja nad voolavad allamäge viies endaga kaasa kõike sodi ja praht mida vesi kanda suudab.
Bussijaama minekuks peame leidma takso. See pole jälle just kõige kergem ülesanne, sest on tipptund ja kõik möödasõitvad taksod juhtuvad olema täis. Meil aga tiksub halastamatult aeg bussi väljumiseni. Lõpuks siiski õnnestub üks auto peatada. Kiiruga kupatatakse Imre oma suurte kottidega istuma ette ja Margus oma kottidega tahaistmele, kus taksojuht muuhulgas ka jalgratast transpordib. Kuna inglise keeles suhtlemisest suurt välja ei tule, läheme kiiresti üle zhestide ja piltide keelele. Ka seekordne sohver pole rahul riigi ja selle juhtidega. Selle kinnituseks näitab ta rahatähelt mulla pilti ja teatab, et see on diktaator ja fashist. Võrdluseks toob ta Hitleri ja Mussolini. Tiheda liikluse tõttu meie sõit venib. Kuna ehitatakse metrood, on osa sõidurajast kinni pandud. Et sõit kiiremini kulgeks algab kultuuriprogramm - kindalaekast otsitakse välja vana kassett kohalike hittlugudega ja see torgatakse automakki. Lint venitab ja on vähemalt mitmeid kümneid kordi vahele kerinud. Õnneks oleme kohalikku muusikat juba niipalju kuulanud, et tänu meie ettekujutusele võime aimata millised helisid see lint sisaldada võib. Kui ehitustsoonist möödas oleme katsub juht kaotatud aega kiiruse lisamisega tasa teha ning Imre kommentaari peale "Schumacher" kütab juht kiirust veelgi juurde. Tänu sellele olemegi enam-vähem õigeks ajaks kohal.
Tegelikult pole kunagi olnud olulist tarvidust bussijaamas nõutud pool tundi enne väljumist kohal olla. Buss ootab ikka kõik reisijad ära. Seekord sõidame uue, moodsa ja mugava bussiga. Kõik bussid ja suured veoautod, mis Iraanis liiguvad on tuunitud värviliste vilkuvate tuledega. Tekib tunne, nagu oleks aasta läbi oleks. Moodsa bussi tõttu on ilmselt ka töössesuhtumine ja teenindus on hoopis uuel tasemel. Üllatav on see, et meie kotid märgistatakse numbrilipikutega enne pakiruumi asetamist. Lisaks käib reisisaatja enne bussi väljumist bussijaama juures olevast kioskist krõpse ja mahla ostmas, mida hiljem reisijatele jagatakse. Et öine sõit kiiremini kulgeks hakatakse näitama üht lahingufilmi Iraani-Iraagi sõjast. Filmi tegevus toimub sõjatandrist eemal ja taustaheli, mis sisaldab kitse haledat mökitamist ja üht pommiplahvatust, mängitakse ühe minuti jooksul järjepanu maha 5 korda. Tunniajases filmis jõuame seda helilõiku kuulata tervelt 300 korda. 10 minuti pärast vahetuvad kaadrid hoopis teise filmiga, mis räägib kohaliku lennuki kaaperdamisest ja sellele järgnevast kaosest. Loomulikult ei sisalda kaos tulistamist, ega pommiõhkimist, vaid ägetat sõnasõda ja pabernugadega ning mängupüstolitega vehkimist. Niiviisi 10-minutiliste tsüklitena vaheldumisi saavadki lõpuks mõlemad filmid vaadatud. Kasina eelarve tõttu pole linateosed eriti pikad. Filmi lõpud seletatakse ära ekraanile ilmuvas tekstilistes lühikokkuvõtetes.
Peale lõunat jõuame Esfahani tagasi. Esmalt peame leidma võimaluse jõuda meie järgmisse sihtkohta Kermani. Kuna rongipiletid on juba mitu päeva ette välja müüdud, tuleb minna bussiga. Et jällegi oma päevast aega kokku hoida, otsustasime sõita öösel. Meie suureks üllatuseks saab bussipileteid osat ka hotellist. Hotellitöötaja otsib arvuti taga olevast juhtmeterägastikust välja ühe otsa, pistab selle arvutisse ja nii luuaksegi nagu nõiaväel ühendus bussipiletite broneerimiskeskusega. Selline interneti teel bussi- rongi- voi lennupiletite broneerimise võimalus on olemas pea kõikides linnades. Meie piletid trükitakse välja ühele vanale paberile, mille teine pool on veel kasutamiskõlblik. Et piletile vajalikku formaati saada kasutatakse kääride asemel rebimistehnikat. Terve pilet rebitakse mööda piirjooni lehe küljest lahti ja paberi puhas osa jääb ootama uut kasutamist. Enne bussi väljumist jõuame veel keha kinnitada ja teha tiiru bazaaril. Inimesi liigub vähem, nii jõuame märgata ka asju, mis varem kiirustades ja suure sagimise tõttu märkamatuks jäid. Näiteks istub ühes nurgas maas suhteliselt liikumatu must kott plastkarbiga annetuste jaoks. Isegi nägu pole näha. Jääbki teadmata, kas seal all ka kedagi on või mitte.
Hämaras tuleb siin liikumisega ettevaatlik olla. Üldise reeglina on sõidutee ja kõnnitee eraldatud sygava kraaviga, millest ülesaamiseks on ehitatud sillakesed või tuleb sealt lihtsalt üle hüpata. Kui sellega mitte arvestada, võib pimedas kogemata kraavi kukkuda. Nii juhtus ka Imrega, kui teed ületades oli järsku näha ainult asfaldi kohal lehvivat Eesti lipukest. Tulemuseks marrastatud käed ja jalad. Tavaliselt on need kraavid vett täis ja nad voolavad allamäge viies endaga kaasa kõike sodi ja praht mida vesi kanda suudab.
Bussijaama minekuks peame leidma takso. See pole jälle just kõige kergem ülesanne, sest on tipptund ja kõik möödasõitvad taksod juhtuvad olema täis. Meil aga tiksub halastamatult aeg bussi väljumiseni. Lõpuks siiski õnnestub üks auto peatada. Kiiruga kupatatakse Imre oma suurte kottidega istuma ette ja Margus oma kottidega tahaistmele, kus taksojuht muuhulgas ka jalgratast transpordib. Kuna inglise keeles suhtlemisest suurt välja ei tule, läheme kiiresti üle zhestide ja piltide keelele. Ka seekordne sohver pole rahul riigi ja selle juhtidega. Selle kinnituseks näitab ta rahatähelt mulla pilti ja teatab, et see on diktaator ja fashist. Võrdluseks toob ta Hitleri ja Mussolini. Tiheda liikluse tõttu meie sõit venib. Kuna ehitatakse metrood, on osa sõidurajast kinni pandud. Et sõit kiiremini kulgeks algab kultuuriprogramm - kindalaekast otsitakse välja vana kassett kohalike hittlugudega ja see torgatakse automakki. Lint venitab ja on vähemalt mitmeid kümneid kordi vahele kerinud. Õnneks oleme kohalikku muusikat juba niipalju kuulanud, et tänu meie ettekujutusele võime aimata millised helisid see lint sisaldada võib. Kui ehitustsoonist möödas oleme katsub juht kaotatud aega kiiruse lisamisega tasa teha ning Imre kommentaari peale "Schumacher" kütab juht kiirust veelgi juurde. Tänu sellele olemegi enam-vähem õigeks ajaks kohal.
Tegelikult pole kunagi olnud olulist tarvidust bussijaamas nõutud pool tundi enne väljumist kohal olla. Buss ootab ikka kõik reisijad ära. Seekord sõidame uue, moodsa ja mugava bussiga. Kõik bussid ja suured veoautod, mis Iraanis liiguvad on tuunitud värviliste vilkuvate tuledega. Tekib tunne, nagu oleks aasta läbi oleks. Moodsa bussi tõttu on ilmselt ka töössesuhtumine ja teenindus on hoopis uuel tasemel. Üllatav on see, et meie kotid märgistatakse numbrilipikutega enne pakiruumi asetamist. Lisaks käib reisisaatja enne bussi väljumist bussijaama juures olevast kioskist krõpse ja mahla ostmas, mida hiljem reisijatele jagatakse. Et öine sõit kiiremini kulgeks hakatakse näitama üht lahingufilmi Iraani-Iraagi sõjast. Filmi tegevus toimub sõjatandrist eemal ja taustaheli, mis sisaldab kitse haledat mökitamist ja üht pommiplahvatust, mängitakse ühe minuti jooksul järjepanu maha 5 korda. Tunniajases filmis jõuame seda helilõiku kuulata tervelt 300 korda. 10 minuti pärast vahetuvad kaadrid hoopis teise filmiga, mis räägib kohaliku lennuki kaaperdamisest ja sellele järgnevast kaosest. Loomulikult ei sisalda kaos tulistamist, ega pommiõhkimist, vaid ägetat sõnasõda ja pabernugadega ning mängupüstolitega vehkimist. Niiviisi 10-minutiliste tsüklitena vaheldumisi saavadki lõpuks mõlemad filmid vaadatud. Kasina eelarve tõttu pole linateosed eriti pikad. Filmi lõpud seletatakse ära ekraanile ilmuvas tekstilistes lühikokkuvõtetes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar