Jõudsime Istanbuli üks päev plaanitust varem ja seega peame siin ühe öö veetma. Loomulikult oli meil Istanbuli hotellide kohta eeltöö tegemata ja esialgu tundus sobiva hotelli leidmine võimatu ülesandena. Lennujaamas pakutud öömajad osutusid reisi lõppu arvestades meie rahakotile mittesobivaks ja seda isegi peale allahindlusi. Suundusime oma pampudega bussile, ületame laevaga Bosporuse väina ja olimegi Istanbuli Euroopa-poolsel kaldal. Oh imet siin vanalinnas on hotelle nagu jalaga segada, ühel kõlavam nimi kui teisel. Valime seekord teise hotelli, mis meile siin linnapildis silma jääb - Hotel Sultan. Väljast suhteliselt mittemidagiütlev, kuid sisemusest saame aimu, et oleme Euroopasse jõudnud, olgugi, et paari kilomeetri kaugusel Aasia piirist. Kuivõrd Istanbulis on meil nüüd aega plaanitust rohkem, siis jõuame ka siin linnas tuuritada ja ostelda. Hagia Sofia katedraali nägime reisi alguses ära ja nüüd on plaan külastada selle vastas asuvat Sultanahmet Camiid ehk Sinist Mosheed. Hoone ise jätab sama suure ja võimsa mulje nagu Hagia Sophia, ainult külastajaid on siin tunduvalt rohkem. Väljaspoolt on hoone igav, hall ja mitte sissekutsuv. Mosheel on kokku kuus minaretti ja hoone ümbruses on mitu kõrgete kaartega siseõue. Seestpoolt võib ehitist nimetada arhitektuuri ja kunsti tippsaavutuseks. Kirevad maalingud seintel ja vitraazid akendel. Hoone peakupli läbimõõt on 33 meetrit kõrgus 43 meetrit. Kogu seda kuplit kannab neli võimast sammast, millest ümbervõtmiseks on vaja vähemalt kümme inimest. Külastamisajad on piiratud, et mitte segada palvetavaid mosleme. Külastamist lubavad kellaajad on ka uksel kirjas. Esimesel katsel me sisse ei pääse ja seepärast läheme bazaarile aega parajaks tegema. Nagu Idamaisele bazaarile omane on ka Istanbuli omad rahvarohked, kärarikkad, maitseainelõhnalised, täis kulda ja karda ja külastamine on tehtud võimalikult mugavaks.. Bazaaril asuvad mitmed restoranid ja kohvikud, kus ostlemise vahepeal on võimalik jalga puhata ja keha kinnitada. Kõikide tuntud ja tundmatute keelte seast kostub kõrva ka eesti keelseid kommentaare. Kaupmehed on siin agressiivsemad kui Iraanis, enam ei tulda lihtsalt juttu tegema ja teed pakkuma, vaid suunatakse kohe ninapidi kauba juurde ja tekitatakse ostusoov. Bazaare on vanalinna ümbruses mitu ja kaubavalik pakub ka mitmeid üllatusi. Otse Istanbuli uue moshee kõrval on avaturg, kus lilleseemnete ja elusate kanade kõrval on võimalik osta ka elusaid kaane. Kogu Istanbuli vanalinn ja selle ümbrus on üks suur erinevate rahvaste paabel. Turistide kohalemeelitamiseks on siia ehitatud sadu erineva tasemega hotelle, poekesi, söögi- ja puhkekohti ja mitmed bazaarid. Söögikohtade atraktiivsuse nimel on aknad tehtud võimalikult suured ja avarad. Kõik pakutavad road on kunstiteostena vaagnatel ja pottides ning otse akna ette laotud, et möödudes tekitada ahvatlust ja isu. Nende hõrgutiste keskel askeldab kokk ja annab endast parima, et möödujat sisse meelitada. Teises söögikohas on akna alla istuma pandud rahvariietes naine, kes sinu silme all kohalikke hõrgutisi küpsetab. Maiusepoode on siin palju. Erinevad saiakesed, koogid, küpsetised, suupisted, desserdid ja maiused, millele ei oska nime anda on nagu kõrgeklassilised kunstiväärtused ja samuti turistide ligimeelitamiseks otse tänavale välja pandud. Igal tänavanurgal on võimalik saada kehakinnitust - kringleid, rõngassaiu, keedetud maisitõlvikuid, röstitud kastaneid, värskelt pressitud mahla. Loomulikult pakutakse igal pool teed. Võrreldes Iraani teega on Türgi oma maitselt kangem ja ei ole nii hea, kui Iraanis. Otse tänaval liikuvate autode vahel pakuvad kaupmehed möödujatele lilli, suupisteid ja kaupa millele esialgsel vaatlemisel ei oskagi nime anda. Praamilt maha astudes tervitavad sadamas jällegi kaupmehed, kes pakuvad gloobusi, laste värviraamatuid ja muud turistidele mõttetut träni. Ent see pole veel kõık! Saame praamiga sõıtes osa ka interaktiivsest Teleturu-showst. Enne maabumist astub salongi müügimees, kes pakub uudset sidrunimahla pressi. Kauba headust demonstreeritakse muidugi kohapeal sidrunist mahla välja pigistades. Spiraalitaoline asjandus keeratakse vilja sisse ja spiraali keskel asuvast torust valatakse nagu nõiaväel välja 100%-line mahl. Mees on oma kauba demonstreerimisega nii õhinas, et tundub nagu usuks ta seda isegi. Meie suureks üllatuseks esineb ta nii veenvalt, et uskuma jävad ka paljud reisijad ning värvikatest sidrunipressidest pungil kott kahaneb silmnähtavalt. Samuti pakutakse praamisõidu ajal erinevaid kehakinnitusi ja loomulikult ka teed. Kandikutega teenendajad käivad reisijate vahel ringi, et muuta laevareis võimalikult mugavaks. Praamile saamiseks tuleb kõigepealt kassast zetoon osta ja see väravate juures spetsiaalsest avast sisse lasta. Automaatselt avaneb värav ja sul on õigus praamile minna. Vastaskaldale saamiseks on praam kõige kiirem vahend, sest sillad asuvad siit kaugel ja kokkuvõtteks kuleb teisele poole saamiseks väga palju aega. Sõidame praamigaga Aasia poolele tagasi, et teostada oma naiivne plaan tulla jala Aasiast Euroopasse. Silla läheduses peetakse meid kinni ja soovitatakse sild bussiga ületada. Selgub, et tänu silla tähtsusele ja atraktiivsusele on selle läheduses keelatud viibida, sillal viibimisest rääkimata. Silda saab ületada ainult sõiduvahendiga. Silla ümbrus on piiratud traataedadega ja tara küljes ilutsevad sildid soovitavad heaga siit kaugemale hoida. Teemegi bussisõidu üle silla ja jõuame paari minutiga Euroopasse tagasi. Silla juurest vanalinna jõudmiseks, kulub tänu tipptunnile pool tundi bussisõitu. Päikese loojudes on tunda sügise peatset saabumist ka siia. Oma reisikotist me sügisele vastavaid riideid ei leia ja ülejäänud aeg tuleb veeta hotellis. Millised olud meid homme õhtul kodus ootavad, sellele ei julge mitte mõeldagi......... tagasi tahaks sooja ja päikese kätte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar