esmaspäev, 19. oktoober 2009

Shiraz (söögist ja söömisest)


Shirazi jõuame kell 6:30 hommikul. Võtame takso, et hotelli sõita. Üllatab, et sõidu eest tuleb tasuda kohe siinsamas asuvasse kassasse. Küllap on see mõeldud selleks, et ära hoida petmist ja hõlptulu teenimist. Poole sõidu pealt peatab juht oma auto kinni ja hüppab teeääres olevasse ärisse. Naastes on tal käes suur kilekott, millest väjatulevad lõhnad reedavad kandami sisu iseloomu. Korrapealt täitub autosalong värskelt küpsetatud pagaritoodete lõhnaga.
Hotell on tagasihoidlik, kuid puhas ja hea teenendusega. Iga tekkinud probleem saab koheselt lahendatud. Pakutakse ka hommikusööki, kuid sellest me mitte ei loobu vaid lausa keeldume. Kuivõrd oleme kaks nädalat hommikuks kohaliku leivaga keedumuna, siinset juustu ja porgandimoosi söönud, siis sellele mõtlemine kaotab koheselt igasuguse söögiisu. Teisel pool tänavat asub kiirsöögikoht, millest kohalikud väga vaimustuses on. Siia kohale ei jää keegi oma toitu nautima ja muidugi pole ka selleks tingimusi loodud. Haaratakse tellitud portsjon ja minnakse oma teed. Need kel vähem töökohani maad maldavad söömisega kannatada, aga kaugeltkandi mehed hakkavad juba poole sammu pealt pugima. Sööme elus esimest korda Iraani hamburgerit, mis kahenädalase eelpoolloetletud dieedi kõrval tundub päris hea. Ha-ha-ha, naljakoht muidugi. Alles õhtu saabudes saame aimu selle söögikoha populaarsuses, mil siia koguneb palju noori, et oma nälga kustutada ja teistega kommunikeerida. Linnapildis hakkab selliseid kiirsöögikohti päris palju silma ja igaüks neist püüab kundesid meelitada oma erimaitseliste toitudega ja söögikohti kaunistavate värviliste vilkuvate tulekestega.
Pärast hommikueinet suundume linna vaatamisväärsusi uudistama. Arg-e Karim Khani kindlus asub meie hotelli läheduses otse linna südames. See on suur tsitadell kolme sirge ja ühe viltuse torniga, mille sees asub suur tsitrusepuude aed. Viljad on veel enamuses rohelised (või on valmis viljad targu ära nopitud) ja nii ei saagi täpselt aru, kas tegemist on laimide, mandariinide või apelsinidega. Hoones endas saab pilku heita vanaaegsetele seina- ja laekaunistustele. Pärast tsitadelli vaatame hammami, mosheesid, paleesid, aedu, muuseume. Kujunduses on mitmes kohas kasutatud peegleid. Eriti muljetavaldav on see Imamzadeh-ye Ali Ebn-e Hamze moshees, kus kõik seinad ja laed on tehtud peeglikildudest, mis on eri nurkade all mustriteks kokku seatud ning lühtritest tulev valgus helgib ja peegeldub küütlevalt vastu. Peegleid on palju kasutatud ka Naranjestan-e Ghavami paviljonis, mille seintel ja lagedes ilutseb ka mitmeid euroopalikus stiilis maale, kus naised on kujutatud katmata juuste ja avarate dekolteedega. Üldiselt asuvad Shirazis vaatamisväärsused üle linna laiali ja nendega tutvumiseks oleks ilmselt parem võtta giid. Üks härra Vakili moshee juures peatab meid ja pakub energiliselt seda võimalust. Ta ulatab meile omatehtud visiitkaardi, mis sisuliselt on kokkuvolditud papitükk. See on tihedalt ja tekstipaigutusreegleid eirates täis kirjutatud kõikvõimaliku olulise infoga tema kohta. Ta ei suitseta, räägib 5 võõrkeelt ja autot tal pole, seega tuleb vaatamisväärsuste juurde minna jala. Arvestades välimuse järgi tema vanust ei teki küll muljet, et ta oleks just kebja käimisega.
Lõunatada otsustame ühes traditsioonilisi toite pakkuvas restoranis, kuid ei leia seda kohta kohe üles. Tänavanurgal pakub meile abi jälle üks kohalik, kes on Teheranist oma perega siia puhkusele tulnud. Kuulnud, et me Eestist oleme võtab ta oma rahakoti vahelt välja visiitkaardi, millel ilutseb meie presidendi Toomas Hendrik Ilvese venna Andrese nimi. Viimane edendab telekanalis BBC pärsiakeelset meediat. Koos õppisid nad telekommunikatsiooni. Meie abiline näitab õige koha kätte, kuid kahjuks oli söögikoht puupüsti rahvast täis. Loomulikult ei jäänud me vabu kohti ootama ja suundusime uut otsima. Jällegi tuli abi otse tänavalt. Meid juhatati uue söögikoha juurde ja seekordne abistaja laulis suurt kiidulaulu Stalini aadressil ja Jeltsini kohta näitas käemärkide abil, et viimane hirmus joodik oli. Restorani mida meile soovitatakse on meie arusaamade järgi kohalike kiirsöögikoht. Selliseid on Iraanis iga nurga peal ja pakutav toit on kõigis sama. Tegemist on väiksemat sorti ruumiga milles on 4 neljakohalist söögilauda. Kuna on lõunaaeg siis jätkub siiagi inimesi omajagu. Seda reedab ruumist väljakostuvad inimhääled. Meie sisenemist võiks ette kujutada fragmendiga Madame Tussout vahakujude muuseumist, kus kogu seltskond meie poole pööratud pilkudega kivistunult laua taga istub ja on oma söömise sekundipealt katkestanud. Isegi hetk tagasi kostnud jutuvada on hetkega tardunud vaikuseks. Ainukesteks liikuvateks objektideks on istujate silmamunad, mis uudishimulikult meid mõõdavad. Selle ootamatult tekkinud vaikuse lahendab söögikoha omanik, kes meid lahkesti lauda palub. Uustulnukate ilmumisest tekkinud üllatusmoment kaob mõne hetkega ka sööjate hulgast ja kõik jätkavad oma poolelijäänud tegevust ja suhtlemist. Sellistes söögikohtades on muidugi kohustuslikuks elemendiks seinale kruvitud televiisor, mis käivitatakse sel puhul kui peaks üle kantama mõnd spordivõistlust (enamjuhul jalgpall) või siis peaks esinema keegi tähtis nina. Ka praegu kantakse üle kohalikku jalgpallimängu. Täpselt arusaamiseks mis hetkel toimub peab olema väga hea ettekujutus ja mängu tundmine. Halvast vastuvõtusignaalist tulenevalt on väljakul liikuvad objektid kolmekordsed. Seega on ekraanil näha kolm korda rohkem mehi ja palle on ka väljakult tervelt kolm. Vaatamist hõlbustab ainult see, et ühest objektist moodustuv kogu kolmik liigub ühes suunas ja kommentaatori hääl on kohalikele arusaadav. Vaatajate reaktsioonist võib aimata, kui pall on liikunud värava suhtes ohtlikusse lähedusse. Kõige tavalisem eine mis sellistes kiirsöögikohtades pakutakse on kebab (kohalikus kõnepruugis – kabab). Tavaliselt on see tehtud kanast, kuid vähe vingemates kohtades on menüüs ka looma- või lambaliha kebabi. Samuti võib leida ka kala. Enamasti praetakse kala fritüüris ja sellest tulenevalt kipub viimane olema liiga krõbe, õline ja suht maitsetu. Kanakebabi puhul on tegemist suurel kuumusel gaasiahju ääres küpsetatud lihaga, mis kohati on isegi kõrbenud. Põhiroog serveeritakse suurel taldrikul, millel on lisandina ohtralt sibulat, värsket maitserohelist (münt, koriander, basiilik), pooleks lõigatud laim või sidrun ja ahjus küpsenud tomat. Meile kummalisel kombel kuulub siinmaal garneeringu hulka ka kartul. Tavaliselt lisatakse seda taldrikule kaks-kolm friikartulikujulist ühikut. Teisel vaagnal, mis lauale tuuakse kõrgub kollase kurkumiga dekoreeritud ja vees keedetud õhuline riisihunnik. Väljanägemiselt on see sarnane Indiast pärit Basmati riisiga ja on palju maitsvam sellest, mida me kodus sööme. Veel visatakse lauale suurem hunnik kohalikku leiba, mis välisel vaatlusel meenutab rohkem kolmepäevavanuseid ülepannikooke. Maitset ja välimust ühendades anname meie sellele toidukõrvasele nimeks ruberoid. Kohaliku leiva ainus võlu ongi see, et hea maitse-ja lõhnaelamuse saab neid ainult ahjusoojalt süües. Tänu Iraani erirahvuselisele kogukonnale on ka leivad eri piirkondades erinevad.
Enamlevinud leivasorte on kokku neli, kuigi välimuselt on nad suht sarnased.
Nan-e barbari – teatakse ka kui Tabrizi leiba. Olemuselt ovaalne ja paksem.
Nan-e lavash – teadaolevalt Lähis-Ida ja Kesk-Aasia vanim leivasort. Olemuselt meenutab lehttaignast ja ovaalse või ümara kujuga lavashi.
Nan-e sangak – ruudu kujuline, kuumadel kividel küpsetatud leib.
Nan-e taftoon – õhuke, kuid paksem lavashist, pehme ja ümara kujuga.
Kogu pearoa söömiseks kasutatakse lusikat ja kahvlit, kusjuures kohalike söömistavasid jälgides on kahvlil teisejärguline roll. Nuge on võimalik söömisel kasutada ainult peenemates toidukohtades. Reisi algul oli isegi kummaline sellise kombinatsiooni kasutada, kuid pikapeale sai selgeks, et see variant on tunduvalt mugavam ja mis kõige tähtsam ka ohutum. Minule üllatuseks kasutatakse lusika-kahvli kombinatsiooni ka liiklusmärkidel, mis osutavad lähenevale söögikohale ja seda isegi neis maades kus enamlevinud on ikka nuga-kahvel. Kõrvalejoomiseks pakutakse tavaliselt vett, mida metallist kannuga lauale tuuakse. Võimalike tervisehädade vältimiseks on ohutum küsida vett kinnises pudelis ja juua mahlasid ilma jääkuubikuteta. Väga populaarne on kohalik doogh või dough. See on tavaliselt plastpudelitesse villitud jogurti ja vee segu mis on maitsestatud soola, pipra ja mündiga. Tavaliselt on jook ka nõrgalt karboniseeritud. Enne joomist tuleb pudelit kindlasti tugevalt sheikida, sest veest raskem jogurt kipub pikemal seismisel põhja sagunema. Selline vaatepilt, kus piimvalget vedelikku täis plastpudel peale raputamist kerge purtsuga avatakse, ei kutsu kohe kindlasti seda proovima. Kuid peale mõningast kõhklust julgeme siiski mekkida ja koos esimeste maitseelamustega saame jälle ühe üllatusmomendi osaliseks. See on tõesti hea jook ja eriti veel jahedalt. Veel võib joogikaardilt leida rahvusvaheliselt tuntud fantat, colat, alkoholivaba õlut. Kõigil neil pole muidugimõista mittemingisugust pistmist tuntud brändidega ja seda isegi mitte maitse poolest. Kui colal või fantal võiks hea tahtmise juures originaaliga mingigi maitsesarnasuse olla, siis hull lugu on joogiga mida siin õlleks peetakse. Maitselt meenutab see alkoholivaba siidrit, kuid aroomi kirjeldamiseks sobivad sellese konteksti auto lõhnakuused, mis on sooja vette kastetud. Teed juuakse palju, kuid kindlasti mitte toidu kõrvale. Desserdiks on tavaliselt maitsestamata jogurt. Üllatusena pakutakse ka küüslauguga maitsestatud jogurtit ja veel suurema üllatusena mekib seegi väga hästi. Sama üllatav lugu on porgandimoosiga, mida siit kõikjalt saab. Ainult, et see maitseelamus lemmikute hulka küll ei kuulu, sest lisatud on liiga palju suhkrut.
Peenemates söökgikohtades, mida meie arusaama järgi võib restoraniks pidada, saab proovida juba mitmekäigulisi rahvusroogasid. Tavaliselt käivad sellistes kohtades söömas jõukamad iraanlased ja välisturistid. Kohalike peretraditsioone ja suurust arvestades on ka lauad tavaliselt kuni 10. kohalised. Rohken on hoolitsetud on ka sisekujunduse eest, mis enamasti on tehtud rahvuslikku traditsioone ja maa ajalugu järgides. Teejoomiseks on eraldi lauad ja kui on tahtmist vesipiipu tõmmata, siis võib koha sisse võtta diivanit meenutaval ja patjadega ümbritsetud lavatsil. Külastajatest neis kohtades puudust pole ja suurte taldrikutega ringisebivatel kelneritel on käed-jalad alati tööd täis. Tellimuse täitmisega tavaliselt kaua aega ei lähe, kuid arve saamine kipub alati venima. Kas on tegu arvutusoskusega või nipiga, et klient veel midagi telliks jääb siiski mõistatuseks. Restoranile omaselt on ka söögiriistu laual rohkem kui kaks. Neid on seal igaks käiguks.
Hommikusöök (sobhaneh, nāshtāyi) – tavaliselt sisaldab kohalikku leiba, kohalikku valget juustu, mis sarnaneb feta juustuga, paks supp, kana- või lambaliha ja erinevad rohke suhkruga tehtud keedised (roosi-, kirsi- või porgandimoos)
Lõuna ja õhtusöök (naahaar or shaam) – kana- või lambaliha, keedetud riis, hästi palju rohelist ja köögivilju (sibul, tomat, kurk, sidrun, laim, erinevad maitsetaimed – basiilik, münt, koriander, till) kohalikud leib ja juust. Teed serveeritakse söögikorra lõpus. Kõrvale süüakse puuvilju, pähkleid erinevaid kohalikke maiuseid ja kooke. Populaarne on doogh ( maitsestatud jogurtijook)
Kui pikemaajaliste võõraste toitude manustamisena on kõhuhäda ikkagi käes, siis kõige parem rohi on keedetud riis ja maitsestamata jogurt. Kõik toidud milles on palju õli ja muidugi kiirtoidud tuleb ära unustada.
Arusaadavalt on paljude noorte ja edumeelsemate iraanlaste soov siin midagi muuta või hoopiski riigist välja saada. Julgemad kodanikud väljendavad meile rahulolematust oma riigi korra ja liidrite aadressil. Oma sõnutsi oleks nad isegi valmis Eestisse tulema. Väga palju tahetakse meie kontaktandmeid, et tekitada endas mingigi lootus helgemale tulevikule.
Lõunaks linn justkui sureb välja. Need kes koju sööma minna ei jõua või ei taha, võtavad koha sisse haljasaladel. Laialilaotatud tekkidel veedteakse aega perkonniti või sõprade seltsis, kuni õhtutunnid lähenema hakkavad. Siis algab elu jälle uue hooga. Nagu nõiaväel ilmuvad välja puhanud inimesed ja vaiksed tühjad tänavad muutuvad jällegi kärarikkaks. Üllatavana mõjub vaatepilt mida üks väike tänavalõik endas peidab. Lõunaajal vaikne ja hallide fassaadidega kiretu tänav on mõne hetkega muutunud rahvarohkeks ja tänu avatud poekestele värviliseks ja valgusküllaseks. Kogu sellele uhkele vaatemängule annab mõnusat mekki juurde inimeste ülimalt sõbralik ja rõõmus olemine. Õhtusöögi ajaks püüame uuesti õnne saada sööma restorani, kuhu päevane käik ebaõnnestus. Kordub sama lugu, mis lõuna ajal. Vabu kohti ei ole ja seesolevat rahvahulka nähes niipea ei tule. Jällegi tuleb abi ise meie juurde ja juhatab meid vajalikku kohta. See restoran asub meie hotelli läheduses ja kindlasti poleks me seda ise üles leidnud, sest väljas pole ühtegi viidet selle kohta. Tegemist on avatud siseõuega söögi- ja ajaviitmiskohaga. Suur häda Iraani restoranides on menüüs inglisekeelse tõlke puudumine ja alati jääme jänni toitude valimisega. Ka siin saame oma abistajalt tuge. Ta ise töötab kinnisvaraäris ja räägib, et majanduslangus algas siin umbes 6 kuud tagasi. Probleemid on samad mis meilgi. Palju töötust ja vähe käivet.
Kesköö paiku söömast naastes on tänavapilt, kus enne asus tühjus, kardinaalselt muutunud. Päeval olid siin poed lahti, õhtuks need suleti ja nüüd on tänavasillutisele uus ja kärarikkam äritegevuse plats laiali löödud. Siin pakutakse kõikvõimalikke kaupu odavamate hindadega, kui poes. Riided, jalanõud, majapidamisvahendid...... Ratastel kärudest pakutakse igasugu snäkke, et nälja pärast ei peaks oma ostlemist katkestama. Soojad pirukad, keedetud mais ja mida iganes.Valik suurem, kui parimates restoranides. Kaubapakkujad reklaamivad oma toodete headust täie häälega, kisades üksteisest üle. Kuna tänavavalgustus siiani eriti ei ulatu, siis kasutatakse igasuguseid värvilisi valgusallikaid, et oma plats atraktiivsem välja näeks. Kehvematel tegelastel muidugi puudub valgustus ja näha on, et neil ka äri ei õitse.
Täna saime oma lendu teenendavalt Türgi lennukompaniilt Pegasus kurjakuulutava teate, et meie lend Teheran - Istanbul on tühistatud. Hiljem kontrollisime nede kodulehelt järele ja tõesti nad ei korralda enam lende Teherani. Midagi selgitavat meile selle kohta ei öeldud ja lubati hiljem ühendust võtta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar