Vaatamata segaste tunnetega uinumisele, tervitab hommik meid oma värskuse ja teadmisega, et kõik on parimas korras. Esimese varahommikuse tervistava jalutuskäigu teeme külas asuvasse mahajäetud kindlusesse. Ammuste aegade alguses on siin elatud ja küllap ka vaenlase eest varju leitud, kuid praeguseks on kogu kompleks lagumemas. Osalt meenutab see kitsaste tänavatega vanalinna, kus tänavatel jooksevad kassid ja lagedamatel kohtadel kasvavad isegi puud ja põõsad. Märkamata ei jää ka maitsvaid viigimarju täis puu. Kummalisel kombel on puu viljadest pea lookas ja loomulikult ei jäta me võimalust kasutamata, et tõeliselt head maitseelamust saada. Peale hommikusööki ja Abbassiga hüvastijättu võtame suuna Bavanati poole, et sealt edasi pärastlõunaks taas Esfahani jõuda. Hommikusest söömisest ei tule midagi välja, sest esiteks pole mingit isu ja teiseks ei püsiks see sees. Tundub, et siinsete maitseelamustega on Imre endale midagi kahtlast sisse saanud. Toit lihtsalt ei püsi sees - tee või tina. Etteruttaval võib öelda, et kogu tänane ja osalt ka homne päev püsib ta ainult tänu veele jalul. Õnneks saab ta tänu riisi ja jogurti dieedile sellest jagu. Need kaks on tõesti tõhusad toitained mis kõhu kiirelt korda teevad. Loomulikult aitaksid söetabletid ka, kuid apteegis laiutatakse selle nõudmise peale käsi ja pakutakse igasuguseid alternatiive. Kõik pakuatvad kapslid ja tabletid on nii erivärvilised, et silme eest läheb kirjuks. Neid mida peab võtma 3 korda päevas on värvitud kolme eri värvi. Valge hommikul, kollane lõunaks ja sinine õhtuks. Väga lihtne meeles pidada, aga tolku neist pole. Teel Bavanatti teeme väikese vahepeatuse tee äärde jäävate nomaadide telkide juures. Esimese telgi, mis on valge ja teistest väiksem ning, mis asub teistest eemal, askeldavad lapsed. Neid on seal kokku kümme. Lähemal uurimisel selgub, et tegemist on koolitelgiga, kus kõik lapsed vanusest hoolimata õpivad ühes klassis. Telgis endas on üks vaip, millel istuvad lapsed, tool õpetaja tarbeks ja roheline tahvel. Lapsed on väga elevil, sest õpetajat pole veel täna nähtud ja siia on tulnud kauged külalised. Muidu on kool nagu kool ikka. Lastel on õppimiseks olemas raamatud ja vihikud. Laseme lastel kontrollida oma pärsiakeelsete numbrite tundmise oskust ja veame tahvlile kujundeid, mis peaks sarnanema kohalikele numbritele. Õnneks saavad nad aru millega on tegu ja hääldavad kooris iga numbrit järele. Õpitakse samu aineid nagu meilgi. Matemaatika, grammatika, loodusõpetus ja loomulikult ka usuõpetus.
Järgmine peatuskoht on ühe nomaadiperkonna elamine ja majapidamine. See koosneb kolmest telgist, milledest üks on kohandatud eluruumiks. Umbes 200 pealine kitse- ja lambakari sööb eemal mäejalamil viimast sügisest rohtu. Saame teada, et umbes paari nädala pärast panevad nad oma laagri kokku ja hakkavad liikuma Bandar-Abbasi suunas, sest siia mägedesse saabub varsti käre talv. Anname nomaadidele Abbassi aiast korjatud õunu ja tänutäheks lubatakse ka meid elamisse kaeda. Joome koos pererahvaga teed. Nomaadidele ja üldse kõikidele on väga suureks üllatuseks asjaolu, et me ei joo teed suhkruga. Suhkrut kasutatakse siin Iraanis teejoomise juures teistmoodi, kui meil seda tehakse. Esmalt pannakse suhkrutükk suhu ja siis luristatakse kuum tee sellest läbi. Lõpuks ku suhkur laguneb krõmpsutatakse see lihtsalt ära ja võetakse uus. Ühel perepoegades pole eriti kannatust meie seltsis olla ja ta kaob oma mootorrattal kuhugile ära. Tene poeg pole jälle nõus enda pildistamisega, sest tal on seljas liiga kodused riided.
Edasi Bavanati poole suundudes näeme, et lapsi enam kooli juures pole ja nad mängivad tee ääres "autodega". Autodeks on neil pappkastid, mida enda järel nöörist kinni hoides lohistatakse. Esfahani bussile saamiseks peame Bavanati linnast paarkümmend kilomeetrit edasi sõitma - suure maantee äärde. Siit peaks iga möödasõitev buss Esfahani suunduma. Mitte ükski asi siin tee ääres ei reeda, et tegmist võiks olla bussipeatusega. Seisavad kolm sõiduautot ja pingil istuvad mõned inimesed. Kui me lähemale jõuame uuritakse meie sõiduplaanide kohta. Kuuldes, et tahame Esfahani saada hakkab iga juht meid sõiduhinda mainimata oma auto poole tirima. Lõpuks õnnestub meil neile selgeks teha, et esmalt huvitab meid sõidu maksumus. Terve kamba peale leidub üks mees, kes oskab ka paberile kirjutada meile arusaadavalt sõidu maksumuse. Kui ta aga üritab sinna kirjutada automargi millega ta viiks meid linna, siis leiavad teised hagijad, et neilt tahetakse pettuse teel rikkaid kliente ära võtta ja algab lõunamaiselt temperamentne ja verbaalne õigusemõistmine. Seda hetkelist segadust ära kasutades hiilime märkamatult teiste ootavate inimeste sekka. Mõne aja pärast tulevad rahunenud taksojuhid uuesti meie lähedusse kiibitsema, kuid saabuv buss on meile päästeingliks.
Moodne ja mugav Volvo veereb ette ja bussijuhilt saame teada et sõit viib Esfahani. Bussi sisenedes selgub, et leidub ainult üksikuid vabu kohti ja meie arusaamade järgi peaksime nüüd eraldi istuma. Vastupidiselt kõigele kamandab bussijuht kaks üksikut reisjat kokku, et saaksime kõrvuti istuda. Pikema otsa bussidel on kaasas ka reisisaatja. Tema ülesandeks on reisijate teenendamine, võimalike probleemide lahendamine, piletite müük, pagasikorraldus ja videote näitamine. Kõikides bussides on olemas veeautomaat, mida ohtralt kasutatakse. Enne algpeatusest bussi väljumist, mis tavaliselt viibib 30 minutit kontrollitakse reisijate nimekirja alusel kõikide hingede kohalolek. Selleks rebitakse bussipileti küljest konts ja reisisaatja teeb oma paberitesse sellekohase märkme. Buss ei liigu enne mitte kuhugile kui kõik nimekirjas ülesantud hinged on omal kohal. Hilinejad, kes mahuvad poole tunni sisse oodatakse ka üldjuhul ära.
Tee peal näeme värskelt valminud sõiduteed mille alguses ilutseb lint ja mis on ümbritsetud värvilisest kilest koridoriga. Kogu selle koridori küljes lehvivad kirevad ja värvilised lipud. Selle palagani taga, aga ootab kolonn autosid. Keegi peab kõnet. Tegemist on uue sõidutee avamispidustustega, mis kulmineerub lindi läbilõikamisega.
Esfahani jõudes hakkame kõigepealt tegelema probleemiga, mis meil natukene reisi nautimist häirib. Tahame teada oma väljalennu staatust, kuid õli valab tulle see, et keegi meid teenindavas lennukompaniis ei oska rääkida inglise keelt , vähemalt sel päeval mitte. Teadmatus süvendab hirmutunnet, sest väljalennuaeg läheneb, viisa lõpptähtaeg samuti ja meil pole õrna aimu kuidas me siit minema saame.
Järgmine peatuskoht on ühe nomaadiperkonna elamine ja majapidamine. See koosneb kolmest telgist, milledest üks on kohandatud eluruumiks. Umbes 200 pealine kitse- ja lambakari sööb eemal mäejalamil viimast sügisest rohtu. Saame teada, et umbes paari nädala pärast panevad nad oma laagri kokku ja hakkavad liikuma Bandar-Abbasi suunas, sest siia mägedesse saabub varsti käre talv. Anname nomaadidele Abbassi aiast korjatud õunu ja tänutäheks lubatakse ka meid elamisse kaeda. Joome koos pererahvaga teed. Nomaadidele ja üldse kõikidele on väga suureks üllatuseks asjaolu, et me ei joo teed suhkruga. Suhkrut kasutatakse siin Iraanis teejoomise juures teistmoodi, kui meil seda tehakse. Esmalt pannakse suhkrutükk suhu ja siis luristatakse kuum tee sellest läbi. Lõpuks ku suhkur laguneb krõmpsutatakse see lihtsalt ära ja võetakse uus. Ühel perepoegades pole eriti kannatust meie seltsis olla ja ta kaob oma mootorrattal kuhugile ära. Tene poeg pole jälle nõus enda pildistamisega, sest tal on seljas liiga kodused riided.
Edasi Bavanati poole suundudes näeme, et lapsi enam kooli juures pole ja nad mängivad tee ääres "autodega". Autodeks on neil pappkastid, mida enda järel nöörist kinni hoides lohistatakse. Esfahani bussile saamiseks peame Bavanati linnast paarkümmend kilomeetrit edasi sõitma - suure maantee äärde. Siit peaks iga möödasõitev buss Esfahani suunduma. Mitte ükski asi siin tee ääres ei reeda, et tegmist võiks olla bussipeatusega. Seisavad kolm sõiduautot ja pingil istuvad mõned inimesed. Kui me lähemale jõuame uuritakse meie sõiduplaanide kohta. Kuuldes, et tahame Esfahani saada hakkab iga juht meid sõiduhinda mainimata oma auto poole tirima. Lõpuks õnnestub meil neile selgeks teha, et esmalt huvitab meid sõidu maksumus. Terve kamba peale leidub üks mees, kes oskab ka paberile kirjutada meile arusaadavalt sõidu maksumuse. Kui ta aga üritab sinna kirjutada automargi millega ta viiks meid linna, siis leiavad teised hagijad, et neilt tahetakse pettuse teel rikkaid kliente ära võtta ja algab lõunamaiselt temperamentne ja verbaalne õigusemõistmine. Seda hetkelist segadust ära kasutades hiilime märkamatult teiste ootavate inimeste sekka. Mõne aja pärast tulevad rahunenud taksojuhid uuesti meie lähedusse kiibitsema, kuid saabuv buss on meile päästeingliks.
Moodne ja mugav Volvo veereb ette ja bussijuhilt saame teada et sõit viib Esfahani. Bussi sisenedes selgub, et leidub ainult üksikuid vabu kohti ja meie arusaamade järgi peaksime nüüd eraldi istuma. Vastupidiselt kõigele kamandab bussijuht kaks üksikut reisjat kokku, et saaksime kõrvuti istuda. Pikema otsa bussidel on kaasas ka reisisaatja. Tema ülesandeks on reisijate teenendamine, võimalike probleemide lahendamine, piletite müük, pagasikorraldus ja videote näitamine. Kõikides bussides on olemas veeautomaat, mida ohtralt kasutatakse. Enne algpeatusest bussi väljumist, mis tavaliselt viibib 30 minutit kontrollitakse reisijate nimekirja alusel kõikide hingede kohalolek. Selleks rebitakse bussipileti küljest konts ja reisisaatja teeb oma paberitesse sellekohase märkme. Buss ei liigu enne mitte kuhugile kui kõik nimekirjas ülesantud hinged on omal kohal. Hilinejad, kes mahuvad poole tunni sisse oodatakse ka üldjuhul ära.
Tee peal näeme värskelt valminud sõiduteed mille alguses ilutseb lint ja mis on ümbritsetud värvilisest kilest koridoriga. Kogu selle koridori küljes lehvivad kirevad ja värvilised lipud. Selle palagani taga, aga ootab kolonn autosid. Keegi peab kõnet. Tegemist on uue sõidutee avamispidustustega, mis kulmineerub lindi läbilõikamisega.
Esfahani jõudes hakkame kõigepealt tegelema probleemiga, mis meil natukene reisi nautimist häirib. Tahame teada oma väljalennu staatust, kuid õli valab tulle see, et keegi meid teenindavas lennukompaniis ei oska rääkida inglise keelt , vähemalt sel päeval mitte. Teadmatus süvendab hirmutunnet, sest väljalennuaeg läheneb, viisa lõpptähtaeg samuti ja meil pole õrna aimu kuidas me siit minema saame.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar