laupäev, 17. oktoober 2009

Qeshm - geopark


Täna jätkub saare vallutamine täie hooga. Oma hotellis transporti oodates kuuleme tänavalt pidurikriginat, kõva pauku ja plekikolinat. Hotelli ruumis olev naispere suudab oma hädahüüete ja ahhetuste koori niivõrd tugevalt häälitsema saada, et kõrvad lukku jäävad. Üks kõrvaltänavast tulnud takso oli oma väljasõidumanöövriga selgelt hiljaks jäänud ja peateel liikunud auto ei suutnud külgesõitu vältida. Inimvigastusi ja omavolilist arveteklaarimist õnneks polnud ning jäädi ootama polisei tulekut. Selle äreva juhtumi saatel võtame oma takso ja jätkame saare vaatamisväärsuste uudistamist. Üldiselt näeb kogu saar välja nagu mõni tundmatu tähesysteemi planeet või hiiglaslik kaevandus. Kõikjal on kaljusid, mis umbes 30 kraadise nurga all maapinna tasandisse tungivad ja teiselt poolt kummalisel kombel murdunud on. Lisaks veel mitmeid seletamatuid kõrgendikke ja künkaid. Qeshmi saare lääneossa, kuhu jääb enamus kanjoneid , orge ja looduslikke koopaid, on moodustatud kaitseala Qeshmi geopark, mille pindala on üle 30 000 hektari. Alates 2007 aastast kuulub ka see ala UNESCO maailmapärandi nimistusse. Siia kaitsevööndisse kuulub 8 saare peamist looduslikku imet - erinevad orud, mäed, kanjonid. See on Lähis-Ida ainukene ametlikult registreeritud geopark. Siin asub ka 6 km pikkune sooladest moodustunud koobas, mis on ka maailma pikim.
Tänane esimene peatuspunkt on Setareh Oftadeh ehk Fallen Stars Valley, nagu seda rohkem tuntakse. See on suur kanjoni moodi org, kus maapinnast tõusevad püstloodis üles suured kaljude grupid ja käigud hargnevad erinevasse suunda laiali. Samasuguse mulje jätab Tandis-ha org, kuid siin asuvad sarnased pystloodsed, kergelt pudeli kujuga kaljud mööda oru servi ega moodusta käikude süsteemi. Hoopis erinev on Chah-Kuh kanjon, mis lookleb pikakade kaljukäikudena mägede sygavusse. Seinad on auklikud ja vorbilised, nagu oleks siinsed kivid kanjoni tekkimise ajal keenud ja vahutanud. Kohalikud on ka sellesse kanjonisse vee kogumiseks mõned kaevud rajanud, kuid nüüd seisavad need kuivad ja hähes, kuivõrd paakunult maapind siin murenenud on, ei usu, et neis kaevudes ammu vett on olnud.
Sarnaseid veidraid kaljusid ja mägesid võib ka mujal näha. Kohalikud ei märka selles midagi huvitavat ja uudistamisväärset ja väga paljudesse kohtadesse pole ka head ligipääsu nii et ka metsikut avastamist oleks siin palju. Plaanis oli ka Namakdani koobastesse minna, kuid õnnetuseks oleme hõlpsa läbisaamise tõttu mugavaks muutunud ja oleme oma passid hotelli jätnud. Poole tee peal peab politseiauto meie takso kinni ja küsib passe näha, kuid kuna meil neid näidata pole, ei lubata ka edasi sõita. Kogu saare lõunakallas on sjaväe territoorium, mistõttu siia tulles tasub alati pass hotellist kaasa küsida.
Pärast reisilt naasimist läheme jälle linna peale, sest on viimane siinoleku õhtu. Iga päev üht tänavalõiku mitu korda läbides jääme paljudele meelde. Tuttavaid on niipalju, et kuuleme oma nimede hüüdmist poest, pargipingilt või mööduvast autost. Tahame tänama minna neid inimesi keda oleme ära kasutanud oma siinsete murede lahendamisel. Inglise keelt rääkivaid kohalikke on siin tõesti vähe ja neid, kes seda oskavad, oleme rakendanud oma teenistusse farsi-inglise keeles suhtlemisel või arusaamatuste lahendamisel. On jäänud mulje, et siin maal abistamisest ära öelda ei osata. Kõikvõimalikke näiteid võib tuua, kuidas võõrast abistada püütakse. Üks tegelane pani isegi selleks tarbeks oma poe kinni, et meile abiks olla. Pole sugugi harv juhus, kui kohtad üht ja sama isikut saare erinevates osades. Ühe poemüüjaga kellega me Dargahanis tema töö juures vestlesime, sattusime mõne tunni pärast kokku Qeshmis. Samuti aitas ta meil siin leida kohta õhtustamiseks. Mees oli pikast tööpäevast väsinud, kuid ei lahkunud enne, kui oli kindel et meie soovid täidetud saavad. Ühes kaubanduskeskuses sattusime kokku koolipoistega, kelle hobiks oli erinevate maade rahatähtede kollektsioneerimine. Loomulikult sai Eesti kroonide näol nende kogu täiendust. Kohalikud tahavad ikka väga palju suhelda olgugi, et peale mõne küsimuse "What is your name?" ja "Where are you from?" rohkem enam välja ei tule. Paremate keeleoskajatega saab juba natukene konstruktiivsemat juttu arendada. Tahetakse rääkida ka puhtalt keelepraktika pärast, sest seda võimalust on siin riigis vähe. Algab kõik nagu ikka oma tutvustamisest ja mõne aja pärast esitavad julgemad ka juba isiklikke küsimusi. Usuteemadesse ja poliitikasse laskuvad väga vähesed ja neist püüame ka meie hoiduda. Nende teemadega tuleb olla eriti ettevaatlik, eriti siis kui vestleja räägib head inglise keelt ja uurib kohe mida me arvame Iraanist maailmapildi kujunemisel. Selline lugu juhtus meie Poola reisikaaslastega, kellega kõrbes olime. Väidetavalt nende jutuajamist isegi salvestati.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar