Teheranis ei kavatse me reisi algul väga pikalt aega veeta ja esimeseks eesmärgiks on hoopis muretseda rongipilet Yazdi, mis on tunduvalt raskem kui Eestis relvaloa taotlemine. Esmalt leiame metroo, et sellega jõuda raudteejaamale veidi lähemale. Siit küsime teed edasi, kuid õnnetuseks keegi inglise keelt ei räägi. Lahkelt viipavad kõik ühes ja samas suunas, kui selgeks õpitud farsikeelse fraasi ishtari katar (raudteejaam) neile ette pursime. Kõnnime ja kõnnime ja hakkab juba tunduma, et ju on meist valesti aru saadud ja juhatatud eiteakuhu. Suureks üllatuseks on lõpuks üle puude ja staadioni näha paljulubavat inglisekeelset silti Tehran Train Station.
Pileti ostmine on omaette rituaal. Ootesaal on täis inimesi ning kassade juurde lubab korravalvur minna pärast pikka seletamist ja mangumist. Meid koheldakse veidi leebemalt, näidatakse isegi õige kassaluuk kätte, mille taga istuv ametnik saab isegi inglise keelest aru. Peale oma soovi edastamist palutakse meil istuda, sest hetkel pole küll selge, kas rongile ka kohti on. Sama lugu kehtib ka teiste ootajate kohta. Ahmed, kes meie meie kõrval istub on oma piletit oodanud juba 3 tundi. Aeg ajalt kostub korravalvurilt teateid ja nimesid, mispeale kogu saalitäis inimesi käib turvapiirde taga tunglemas, et omale pilet välja võidelda. Meie ei malda samasuguse rahulikkusega oodata. Pärast tunnikest ootamist läheb Imre samuti turvapiirde taha kiibitsema ja uurib ametniku käest meie piletite kohta. Seda üritust kroonib edu ja pärast mõnda telefonikõnet ja ametniku mõtisklemist ongi vajalikud piletid olemas. Suurest rõõmust teeme raudteejaama lähedal tänaval ühed tropid (värske granaatõunamahl).
Järgmiseks plaanime külastada üht Teherani kuulsaimat vaatamisväärsust - Azadi ehk Vabaduse torni. Püüame metrooga tornile võimalikult lähedale jõuda ja sealt edasi uudistada. Õnnetuseks pole meil just väga täpset kaarti, nii et pole ka teada, mis suunas tuleks minna. Ei saagi väga pikalt nõutu näoga tänaval seista, kui meie kõrval peatub üks auto. Kaks kohalikku noorukit uurivad kuhu minek. Peale väikest seletamist otsustatakse, et viiakse meid ise kohale. Nimelt olla see linnaosa ohtlik, palju kurjategijaid ja narkomaane on samba ümber liikvel ning tuleb olla väga ettevaatlik enda ja oma kandami suhtes. Torn ise asub siit mõne kilomeetri kaugusel. Praegu seda puhastatakse ja rekonstrueeritakse ja päris lähedale minna ei saagi, kuid eemalt saab selle võimsust ikkagi vaadata. Azadi e. Vabaduse torn valmis aastal 1971 ja ehitati Pärsia impeeriumi 2500 aastapäeva tähistamiseks. 2009 a presidendivalimistele järgnenud rahutuste ja meeleavalduste käigus rikuti värviga torni välisilmet ja sellepärast üritatakse tornile anda uut klantsi. Tõmbame kohe ka kohalike tähelepanu, kes meile vargsi ligi hiilivad oma erinevate soovidega - kes tahab meiega koos pilti teha, kes tahab päikeseprille proovida. Mõni julgem, kes veidi rohkem inglise keelt oskab, tuleb ka kohe suhtlema. Üks keskeas pilves insener (kõige populaarsem ametikoht on siin insener) tuleb elu üle kurtma, kritiseerib valitsust ja pihib oma täitumata unistusi. Iraanis olevat seepärast halb elada, et siin ei saa diskol käia ja tantsida. Tema arvates on meil selles suhtes vedanud. Edasi katsume sellest suurest publiku menust siiski eemale saada ja läheme linna tagasi. Lõunatama satume ühte nn. restorani, mis meie mõistes oleks kiirsöögikoht. Siin saame kaasa elada ka Iraani meistrite liiga jalgpallilahingule. Kohalikud elavad mängule täiega kaasa. Isegi naised. Kõikide teiste tavapäraste einete hulgas pakutakse siin ka lambaajusid.
Õhtul saame tunda, kuivõrd raske on Teheranis taksot leida. Telefoni teel tellitud takso ei taha kuidagi jõuda ja meie rongi väjumisaeg läheneb kiirelt. Hotellist tuleb meiega tänavale taksot püüdma üks vanahärra, kuid kõik taksod on kas täis, sõidavad vales suunas või küsivad härra arvates liialt kõrget hinda. Peaksime raudteejaamas kohal olema varem, sest rongi peale mineku formaalsused võtavad ka oma aja. Õnneks jõuame raudteejaama turvalisel ajal. Selgub, et meie kotid ei huvita kedagi ja formaalsused rongi peale saamiseks polegi eriline takistus. Turismipolitsei lihtsalt vaatab meie passe, kirjutab rongipiletile ühe smaili ja edasi sõidab piletikontrolör sellest lihahamri taolise seadmega üle ning juhatab meid õige platvormi peale. Abistav personal juhatab meile ka õige kupee kätte ja sõit võib alata. Suureks üllatuseks väljub rong minutipealt nagu piletil näidatud.
Plaani järgi peaksime Yazdi jõudma kell 4 hommikul. Veerem koosneb umbes paarikümnest vagunist, mis pärinevad 70-ndatest aastatest. Jagame oma kupeed 4 kohalikuga, kahe õpilase ja ühe, arvatavalt abielupaariga. Paraku pole meie kaasreisijate inglise keele oskus eriti kiita. Kohati meenutab meie suhtlusvorm aliase mängu, kus kasutusel on kõiksugu vahendid, et kaaslane aru saaks mida mõtled ja tahad talle öelda. Õhtust sööme restoranivagunis, mis asub veeremi keskosas. Pearoaks on tuunikala riisiga, mis serveeritakse väga leidlikul moel. Kuna teenindaja jällegi inglise keelt eriti ei oska, juhatab ta meid demonstratsiooniks tahapoole, kus asub pisike köök. Ühes suures tõrres on aurav riis, teises hoopis väiksemas potis keevad tuunikalakonservid. Kui karp on juba piisavalt kuum, kougitakse see potist välja ja tuuakse avatuna lauale ja teise taldriku peal hunnik riisi sinna kõrvale. Kokkuvõtteks võiks selle kohta öelda, et pole paha - eriti idee. Meie kupeekaaslastele, kellega ka õhtusöögilauda jagame, tundub kummaline, et joome söögi kõrvale teed. Teejoomine siinkandis on niivõrd püha ettevõtmine, et seda tuleb teha kas eraldi või peale sööki, igatahes mitte koos toiduga. Söömast tagasi tulles lunib ka üks kohalik noortekamp meid oma kupeesse suhtlema. Nendega juba saab arendada vestlust I klassi tasemel stiilis sina küsid - mina vastan, täislausetega. Nemad sõidavad samuti Yazdi. Meie üllatuseks väljendavad nad selget rahulolematust oma riigi korra ja oma valitsejate aadressil. Samuti on üllatav nende väga isiklikud küsimused. Meie kupeekaaslased on samuti oma valitsuse suhtes üsna tigedad ja sarjavad riigi liidreid täiega.
Magamiseks tuleb kupee seinal olevad lavatsid üles keerata, et tekiksid asemed. Kasutada on kõik magamiseks vajalik, tekid, padjad, linad. Rütmilise kõikumise saatel saabub uni kiiresti.
Yazdi jõuame plaanipäraselt. Meil õnnestub saada takso, mis on oma 10-ndas vanaduses. Autol puuduvad kõik detailid, mis pole vajalikud liikumiseks. Sõitmisel tuleb asetada jalad nii, et need põrandale ei puutuks, vastasel juhul võid oma jalad mootorist leida või pole jalatsitel enam taldu. Hotelli puhkma jõuame jällegi kukkede kiremise ja muezzini palvehüüdude saatel.
Pileti ostmine on omaette rituaal. Ootesaal on täis inimesi ning kassade juurde lubab korravalvur minna pärast pikka seletamist ja mangumist. Meid koheldakse veidi leebemalt, näidatakse isegi õige kassaluuk kätte, mille taga istuv ametnik saab isegi inglise keelest aru. Peale oma soovi edastamist palutakse meil istuda, sest hetkel pole küll selge, kas rongile ka kohti on. Sama lugu kehtib ka teiste ootajate kohta. Ahmed, kes meie meie kõrval istub on oma piletit oodanud juba 3 tundi. Aeg ajalt kostub korravalvurilt teateid ja nimesid, mispeale kogu saalitäis inimesi käib turvapiirde taga tunglemas, et omale pilet välja võidelda. Meie ei malda samasuguse rahulikkusega oodata. Pärast tunnikest ootamist läheb Imre samuti turvapiirde taha kiibitsema ja uurib ametniku käest meie piletite kohta. Seda üritust kroonib edu ja pärast mõnda telefonikõnet ja ametniku mõtisklemist ongi vajalikud piletid olemas. Suurest rõõmust teeme raudteejaama lähedal tänaval ühed tropid (värske granaatõunamahl).
Järgmiseks plaanime külastada üht Teherani kuulsaimat vaatamisväärsust - Azadi ehk Vabaduse torni. Püüame metrooga tornile võimalikult lähedale jõuda ja sealt edasi uudistada. Õnnetuseks pole meil just väga täpset kaarti, nii et pole ka teada, mis suunas tuleks minna. Ei saagi väga pikalt nõutu näoga tänaval seista, kui meie kõrval peatub üks auto. Kaks kohalikku noorukit uurivad kuhu minek. Peale väikest seletamist otsustatakse, et viiakse meid ise kohale. Nimelt olla see linnaosa ohtlik, palju kurjategijaid ja narkomaane on samba ümber liikvel ning tuleb olla väga ettevaatlik enda ja oma kandami suhtes. Torn ise asub siit mõne kilomeetri kaugusel. Praegu seda puhastatakse ja rekonstrueeritakse ja päris lähedale minna ei saagi, kuid eemalt saab selle võimsust ikkagi vaadata. Azadi e. Vabaduse torn valmis aastal 1971 ja ehitati Pärsia impeeriumi 2500 aastapäeva tähistamiseks. 2009 a presidendivalimistele järgnenud rahutuste ja meeleavalduste käigus rikuti värviga torni välisilmet ja sellepärast üritatakse tornile anda uut klantsi. Tõmbame kohe ka kohalike tähelepanu, kes meile vargsi ligi hiilivad oma erinevate soovidega - kes tahab meiega koos pilti teha, kes tahab päikeseprille proovida. Mõni julgem, kes veidi rohkem inglise keelt oskab, tuleb ka kohe suhtlema. Üks keskeas pilves insener (kõige populaarsem ametikoht on siin insener) tuleb elu üle kurtma, kritiseerib valitsust ja pihib oma täitumata unistusi. Iraanis olevat seepärast halb elada, et siin ei saa diskol käia ja tantsida. Tema arvates on meil selles suhtes vedanud. Edasi katsume sellest suurest publiku menust siiski eemale saada ja läheme linna tagasi. Lõunatama satume ühte nn. restorani, mis meie mõistes oleks kiirsöögikoht. Siin saame kaasa elada ka Iraani meistrite liiga jalgpallilahingule. Kohalikud elavad mängule täiega kaasa. Isegi naised. Kõikide teiste tavapäraste einete hulgas pakutakse siin ka lambaajusid.
Õhtul saame tunda, kuivõrd raske on Teheranis taksot leida. Telefoni teel tellitud takso ei taha kuidagi jõuda ja meie rongi väjumisaeg läheneb kiirelt. Hotellist tuleb meiega tänavale taksot püüdma üks vanahärra, kuid kõik taksod on kas täis, sõidavad vales suunas või küsivad härra arvates liialt kõrget hinda. Peaksime raudteejaamas kohal olema varem, sest rongi peale mineku formaalsused võtavad ka oma aja. Õnneks jõuame raudteejaama turvalisel ajal. Selgub, et meie kotid ei huvita kedagi ja formaalsused rongi peale saamiseks polegi eriline takistus. Turismipolitsei lihtsalt vaatab meie passe, kirjutab rongipiletile ühe smaili ja edasi sõidab piletikontrolör sellest lihahamri taolise seadmega üle ning juhatab meid õige platvormi peale. Abistav personal juhatab meile ka õige kupee kätte ja sõit võib alata. Suureks üllatuseks väljub rong minutipealt nagu piletil näidatud.
Plaani järgi peaksime Yazdi jõudma kell 4 hommikul. Veerem koosneb umbes paarikümnest vagunist, mis pärinevad 70-ndatest aastatest. Jagame oma kupeed 4 kohalikuga, kahe õpilase ja ühe, arvatavalt abielupaariga. Paraku pole meie kaasreisijate inglise keele oskus eriti kiita. Kohati meenutab meie suhtlusvorm aliase mängu, kus kasutusel on kõiksugu vahendid, et kaaslane aru saaks mida mõtled ja tahad talle öelda. Õhtust sööme restoranivagunis, mis asub veeremi keskosas. Pearoaks on tuunikala riisiga, mis serveeritakse väga leidlikul moel. Kuna teenindaja jällegi inglise keelt eriti ei oska, juhatab ta meid demonstratsiooniks tahapoole, kus asub pisike köök. Ühes suures tõrres on aurav riis, teises hoopis väiksemas potis keevad tuunikalakonservid. Kui karp on juba piisavalt kuum, kougitakse see potist välja ja tuuakse avatuna lauale ja teise taldriku peal hunnik riisi sinna kõrvale. Kokkuvõtteks võiks selle kohta öelda, et pole paha - eriti idee. Meie kupeekaaslastele, kellega ka õhtusöögilauda jagame, tundub kummaline, et joome söögi kõrvale teed. Teejoomine siinkandis on niivõrd püha ettevõtmine, et seda tuleb teha kas eraldi või peale sööki, igatahes mitte koos toiduga. Söömast tagasi tulles lunib ka üks kohalik noortekamp meid oma kupeesse suhtlema. Nendega juba saab arendada vestlust I klassi tasemel stiilis sina küsid - mina vastan, täislausetega. Nemad sõidavad samuti Yazdi. Meie üllatuseks väljendavad nad selget rahulolematust oma riigi korra ja oma valitsejate aadressil. Samuti on üllatav nende väga isiklikud küsimused. Meie kupeekaaslased on samuti oma valitsuse suhtes üsna tigedad ja sarjavad riigi liidreid täiega.
Magamiseks tuleb kupee seinal olevad lavatsid üles keerata, et tekiksid asemed. Kasutada on kõik magamiseks vajalik, tekid, padjad, linad. Rütmilise kõikumise saatel saabub uni kiiresti.
Yazdi jõuame plaanipäraselt. Meil õnnestub saada takso, mis on oma 10-ndas vanaduses. Autol puuduvad kõik detailid, mis pole vajalikud liikumiseks. Sõitmisel tuleb asetada jalad nii, et need põrandale ei puutuks, vastasel juhul võid oma jalad mootorist leida või pole jalatsitel enam taldu. Hotelli puhkma jõuame jällegi kukkede kiremise ja muezzini palvehüüdude saatel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar