Meymand - koopaelamine seestpoolt.
Täna võtame ette pika teekonna Kalutsi soolakõrbesse. Hommikul jõuame veel vaadata telekast Mashadi lähedal toimuva rahvaürituse otseülekannet. Toimub kontsert, esinevad erinevad usujuhid ja muud ühiskonnategelased. Vahepeal viiakse rahvahulkade ergutamiseks läbi loosimisi. Rahvast on kohapeal väga palju ja nad 0n kõik hullumas, kui keegi usujuhtidest kõnet peab. Telerist tulevad uudistekanalid edastavad enamasti presidendi ja usuliidrite tegemisi. Välisuudistele on väga vähe kohta. Enamasti on programm propagandistliku sisuga.
Peale lõunat alustame teekonda kõrbe poole. Selgub, et meie sõit on veel reisijuht Hosseini poolt korraldamata. Algul teadsime, et minek on reisijuhi isikliku dzhiibiga aastatest 60. Sellel autol puudub tagavararatas ja auto põrandal lebav käivitusvänt on pidevast kasutamisest läikiva ilme võtnud. Samuti kipub tema auto ristmikel välja surema. Hiljem sõidutatakse meie ette kollane takso. Oleme peaaegu startimas, kui Hossein on veel bazaaril sellele reisile 3 poolakat ära rääkinud. Arusaadavalt jääb takso meile väikseks ja see saadetakse lihtsalt minema. Mõne aja pärast saabub järgmine oletatav transpordivahend, mis on 8-kohaline mikrobuss. Siia mahume oma asjadega lahedasti ära. Tagatipuks, kui me oleme oma graafikust niigi maas, hakkab Hossein oma office'st otsima reisiks vajalikku staffi, veepaak, magamismatid ja -kotid, gaasipõleti, toidunõud. Ühest kastrulist valatakse välja arvatavasti eelmisest reisit alles jäänud ja hapuks läinud supp. See ollus valatakse otse tänava ääres olevasse renstlisse, kus juba hunnik prügikotte ees ootamas on. Selle leha peale jookseb isegi lähedal nuuskiv kass teisele poole teed. Pärast pooleteisetunnist hilinemist asume lõpuks teele. Teel linnast välja teeme veel mitmeid peatusi, et oma toiduvarusid täiendada ja kütust tankida. Pärast linna jõuame mägedesse, mida läbistavad kuivanud jõesängid ja mille kallastele on rajatud külad. Need külad on mahajäetud ilmega. Päris mägede tippu me ei jõua, sest meie teekonda lühendab läbi mäe uuristatud 2 km pikkune tunnel. Läbinud mäed jõuame kõrbe servale, kus kasvavad põlvekõrgused põõsad. Varsti lõpevad needki ja asenduvad kannakõrguste puhmastega.
Peale lõunat alustame teekonda kõrbe poole. Selgub, et meie sõit on veel reisijuht Hosseini poolt korraldamata. Algul teadsime, et minek on reisijuhi isikliku dzhiibiga aastatest 60. Sellel autol puudub tagavararatas ja auto põrandal lebav käivitusvänt on pidevast kasutamisest läikiva ilme võtnud. Samuti kipub tema auto ristmikel välja surema. Hiljem sõidutatakse meie ette kollane takso. Oleme peaaegu startimas, kui Hossein on veel bazaaril sellele reisile 3 poolakat ära rääkinud. Arusaadavalt jääb takso meile väikseks ja see saadetakse lihtsalt minema. Mõne aja pärast saabub järgmine oletatav transpordivahend, mis on 8-kohaline mikrobuss. Siia mahume oma asjadega lahedasti ära. Tagatipuks, kui me oleme oma graafikust niigi maas, hakkab Hossein oma office'st otsima reisiks vajalikku staffi, veepaak, magamismatid ja -kotid, gaasipõleti, toidunõud. Ühest kastrulist valatakse välja arvatavasti eelmisest reisit alles jäänud ja hapuks läinud supp. See ollus valatakse otse tänava ääres olevasse renstlisse, kus juba hunnik prügikotte ees ootamas on. Selle leha peale jookseb isegi lähedal nuuskiv kass teisele poole teed. Pärast pooleteisetunnist hilinemist asume lõpuks teele. Teel linnast välja teeme veel mitmeid peatusi, et oma toiduvarusid täiendada ja kütust tankida. Pärast linna jõuame mägedesse, mida läbistavad kuivanud jõesängid ja mille kallastele on rajatud külad. Need külad on mahajäetud ilmega. Päris mägede tippu me ei jõua, sest meie teekonda lühendab läbi mäe uuristatud 2 km pikkune tunnel. Läbinud mäed jõuame kõrbe servale, kus kasvavad põlvekõrgused põõsad. Varsti lõpevad needki ja asenduvad kannakõrguste puhmastega.
Umbes tunni ajaga jõuame Shahdadi, mida võib pidada ka kõrbe väravaks. Siin selgub, et meie kaasavõetud gaasipõletis, mille peal on kavas toitu valmistada, pole gaasi. Natuke ekslemist ja saamegi ühest garaazist vajamineva gaasi. Edasi, pärast külakest avaneb meile väli täis künkaid, mille otsas kasvavad puud. Peagi lõpevad needki ära ja edasi jätkub sirge tee läbi tühjuse. Kaluts ise asub mõned kilomeetrid eemal ja on sisuliselt hulk tasasel maal asuvaid kaljunukke, mis kõik on ühes ja samas suunas. Siin ei kasva midagi ega ela kedagi, sest liiv on selleks liiga soolane. Kõrbesse jõudes on juba üsna pime, nii et selle koha ilu ja veidrust näha peame ootama hommikut. Veidi maad eemal keset Kalutsi asub ka nn soolaj6gi, mis on suur sooldunud ala küngaste vahel. Selle peal saab kõndida, kuid soolakorra all on poolpaks muda, nii et astumisega tuleb ettevaatlik olla. Kevadised vihmad voolavad siia kokku, nii on sool liivast välja uhutud ja jätab pinnasele valge katva kooriku. Õhtusöögi ja ööbimise kohaks on meil miljoni-tärni hotell. See asub kõrbes kõrgete küngaste läheduses. Õhtusöök valmistatakse varem varutud kohalikest hõrguistest, milest tuntumad neist on baklazaan, tomat, küüslauk, suhkrujuur, ühed imepärased oad ja ülejäänud komponentidele ei oska nime anda. Samuti on meile tundmatud paljud maitseained, mida kasutatakse. Maitselt meenutab valminud roog vürtsitatud ja paksemat sorti köögiviljasuppi, välimuselt aga sedasama ollust, mille Hossein hommikul tänaval rentslisse valas. Kõrvale sõime kohalikku leiba ja maitseainetega maitsestatud jogurtit. Desserdiks arbuus, mis on siin tunduvalt maitsvam kui Eestis saadavad, datlid ja Kermanist pärit küpsetised. Joogiks muidugi must tee, mis on siin ülihea. Farsi keeles on tee kõlalt sama nagu vene keeles - tshai. Magama heidame varakult, sest tahame ärgata päikesetõusu ajaks. Kuu ja miljonite tähtede all, mis siin taevas asetsevad teistmoodi, kui me harjunud oleme, saabub uni kiiresti. Künkliku aluspinnase ja tugeva tuule tõttu, mis öö väga jahedaks teeb, ei ole uni väga sügav.
Hommikul ärkame vara, et mitte päikesetõusust ilma jääda. Algab võitlus hämaruse ja valguse vahel. Mägede tekitatud varjud muutuvad päikesetõusu toel kiiresti. Hommikust võtame kõrbe viimases asustatud külas Shafi Abadis. Siin asuvad ka mitmed caravanserai'd, millest kõige suurem on kuberneri tsitadell. See on umbes poole hektari suurusel maa-alal asuv ja kõrgete müüridega ümbritsetud karavanide peatuskoht. Paistab, et mingil määral on seda ehitist üritatud restaureerida, kuid miskipärast on töö pooleli jäänud ja praeguseks hetkeks laguneb kogu ettevõtmine sootuks. Siinsamas valmib meile ka hommikusöök. Aia tagant kostub laste lärmi ja lähemal uurimisel selgub, et siinsamas asub koolimaja. Valgete inimeste nägemine kahekordistab nende lärmakuse detsibelle. Praegune küla asub küllaltki suurel maa-alal. Enamus majapidamisi on tühjad, elutegevust otseselt näha küll pole, kuid seda reedavad majapidamisega seotud helid - koduloomad, mootorid, plekknõude kolin. Siin-seal liiguvad kitsekarjad ja mõnede aiaväravate ees lesivad ükskõikselt penid. Külast läbi viiv jõesäng on nagu ikka kuiv ja selles vedeleb tohutul hulgal prügi ja prahti. Küla serval seisab kurvalt sõiduvõimetu buss. Arvatavasti on see ustavalt külarahvast teeninud kaua ning siin lõpuks oma otsa leidnud. Nagu paljud maakohas Iraanis jätab ka see küla isegi päevavalguses ghost-townliku mulje. Tagasi Kermani jõuame keskpäeva paiku. Ühe mäkke viiva kurviliste tee ääres on üks kütuseveok järsakust alla veerenud. Masinast enam suurt midagi järel pole. Kütuseveokeid liigub siin palju ja nendega sõites peavad juhid sellistel teedel väga ettevaatlikud olema. Järsu kurvi tõttu võib vedelik paagis liikuma hakata ja inertsist tekkiva raskuse jaotumise tulemusena kaotab masin juhitavuse. Linna ääres on palju haljasalasid ja barakke. Paljduele platsidele on muru asemel kasvama pandud kapsataimed, nagu oleks siin kellegi põllumaa.
Järgmine meie sihtkoht, Meymand, asub 240 km kaugusel. Busiijaama saamiseks võtame takso, millega on vaja kiirelt enne pimedat kohale jõuda. Ühel tänaval peame tegema tagasipöörde, et sõita teisele poole. Meie taksojuhil pole kannatust tagasipöördeks tänava lõpuni sõita ja nii lõikab ta üle haljasala, mis eraldab kaht sõidusuunda. Jälgede järgi on näha, et seda isetehtud teed kasutatakse sageli.
Meie buss on umbes 25-a vana Mercedes, väljanägemiselt museaalne, kuid oma ülesannet täidab ausalt. Kõik reisiks vajaminevad lisad on olemas - konditsioneer, video, vesi, pehmed pingid. Esimeses vahepeatuses tuleb bussi kerjus, kes hakkab reisijatelt raha manguma. Meile on selline vaatepilt harjumatu, sest oleme harjunud nägema, et vahepeatuses tullakse tavaliselt midagi pakkuma, enamasti küll ajalehti. Buss hakkab juba ära sõitma, kui keegi tagareas tõstab häält - tema reisikaaslane on puudu. Juht on kärsitu ja ei taha väga kaua oodata. Lõpuks jookseb kadunuke suurte kaupa täis kilekottidega bussi. Jätkame sõitu ja umbes pooleteise tunni pärast oleme Meymandi külakesse viiva tee otsas, kus ootab meid takso. Kohale jõuame htuks, kui päike juba mägede taha kaduma hakkab. Et siin väga kiirelt pimedaks läheb - poole tunniga on enamus valgusest kadunud - siis peame piltide tegemisega kiirustama. Mööda mäekülgi annab siin ringi jalutada. Meymand ise on umbes 500 majaga koobasküla, st majad on enamuses mööda oru serva mäekülgedesse sisse uuristatud. Enamus on nüüdseks elaniketa. Seda traditsiooni püütakse siin elus hoida. Siin asuvad külalistemajad, restoran, pühakoda. Kõik need on käsitsi mäe külje sisse uuristatud. Enamuses on elamispinnad 1-korruselised, kuid leidub ka 2- ja 3-korruselisi. Koopad asuvad eri tasapindadel ridamisi. Ühele mäeküljele mahub 4-5 rida koopaid. Kõikidel koobastel on siin numbrid, mis on kirjutatud ustele. Ühte toimivasse elamisse lubatakse meid lahkelt sisse. Elamiseks, söömiseks ja magamiseks on kohandatud umbes 25 ruutmeetri suurune ja umbes 2, 5 meetri k6rgune ruum. Seinte sisse on uuristatud riiulite sarnased süvendid. Kõik eluks vajalik on siin olemas - külmkapp, telekas, gaasipliit. Ühes kõrvalkoopas asub isegi arvuti. Teine ruum on kohandatud toiduainete panipaigaks ja kolmandas elab teine pere. Kokku elab selles kompleksis 4 p6lve inimesi, kellest vanim liige on 100-aastane. Ta magab teki all ja me märkame teda alles siis, kui oleme siin mõnda aega olnud. Ta reedab ennast kummaliste häältega, mis järsku teki alt kostuvad. Samuti elab siin 100-aastase memme tütar ja omasoodu selle tütre kaks tütart abikaasadega, kelledest ühel paaril on kaksikud pojad. Pojad on 5-aastased ja käivad juba koolis. Igal tuppa siseneval naisliikmel on kombeks pliidil podisevat rooga segada. Suhtlemine on sama nagu mujal Iraanis, pakutakse teed ja päritakse palju meie kohta, kes oleme, kust tuleme. Tegelikult ei lase pererahvas meist ennast segada ja jätkab oma igapäevaseid toimetusi. Kui toit valmis, saame meiegi sellest osa. Ka siin ei oska me roale nime anda, aga süüa see kõlbas. Teine lugu oli jogurtiga, mida üks peretütardest meie silme all valmistas. See oli hästi hapu ja soolase maitsega. Kogu meie suhtluse vahendajaks oli pereisa, kes oli suur Richard Claydermani austaja. Jäi mulje, et pereisa suurimaks sooviks on siia koopasse saada ka klaver. Ta tundis isegi klaverihindade vastu huvi. Hoolimata algelisele ja kasinatele elutingimustele on kõik pereliikmed siin õnnelikud, mida võis välja lugeda nende rõõmsast ja avatud olemisest. Pereisa jättis meile ka aadressi, et saaksime talle Eestist kaardi saata.
Lahkumiseks tellime endale takso ja sõidame lähimasse raudteejaama Sirjani linnas. Siit kavatseme edasi liikuda juba Pärsia lahe äärde Bandar Abbassi. Raudteejaama jõuame umbes 10 paiku ja meie rongi väljumiseni jääb 5 tundi. Esialgu on raudteejaama ootesaal täiesti tühi. Umbkeelne turvamees tahab meie passe ja pileteid näha ning kaob nendega mõneks ajaks oma ruumidesse. Tagasi tuleb teine umbkeelne ametnik, kes tahab meiega hirmsasti vestelda. Ta esitab meile küsimusi, millest ta ehk isegi aru ei saa, veel vähem meie. Millelgipärast ei taha ta, et me ootesaalis tukuksime ja püüab leida sobivamat kohta puhkamiseks ja magamiseks. Kõikvõimalikud nurgatagused on magavate rongiootajate poolt juba hõivatud. Isegi riidehoius nagide all magatakse. Imestust tekitab rohkem see, milleks raudteejaama riidehoidu vaja on? Lõpuks juhatab ta meid palvetamisruumi, mis asub jaamahoone tagaosas. Ruum on pehmete pärsia vaipadega kaetud, nii et küljealune tundub hoopis mugavam, kui eelmisel ööl olnud kõrbe kõva pinnas. Palvetamisruum on olemas pea igas bussi-, rongi-, lennujaamas või sadamas. Loodud on kõik tingimused, et inimene saaks oma Jumalaga dialoogis olla ning teda kiita ja tänada. Paraku kipub niimoodi olema, et inimesed ei ole usuga nii hõivatud, kui me seda siin maal ette kujutaksime. Vähemalt kehtib see nooremate ja edukamate kohta. Usu ja sellega kaasnevate rituaalidega on rohkem hõivatud eakamad ja vaesemad inimesed. Silma on hakanud, et vahepeatustes on ikka esimene asi ihuhädade rahuldamine, keha kinnitamine või suitsetamine. Palveruumidesse pole eriti kellelgi asja, isegi siis kui minaretist kostuv muezzini hüüd selleks märku annab.
Järgmine meie sihtkoht, Meymand, asub 240 km kaugusel. Busiijaama saamiseks võtame takso, millega on vaja kiirelt enne pimedat kohale jõuda. Ühel tänaval peame tegema tagasipöörde, et sõita teisele poole. Meie taksojuhil pole kannatust tagasipöördeks tänava lõpuni sõita ja nii lõikab ta üle haljasala, mis eraldab kaht sõidusuunda. Jälgede järgi on näha, et seda isetehtud teed kasutatakse sageli.
Meie buss on umbes 25-a vana Mercedes, väljanägemiselt museaalne, kuid oma ülesannet täidab ausalt. Kõik reisiks vajaminevad lisad on olemas - konditsioneer, video, vesi, pehmed pingid. Esimeses vahepeatuses tuleb bussi kerjus, kes hakkab reisijatelt raha manguma. Meile on selline vaatepilt harjumatu, sest oleme harjunud nägema, et vahepeatuses tullakse tavaliselt midagi pakkuma, enamasti küll ajalehti. Buss hakkab juba ära sõitma, kui keegi tagareas tõstab häält - tema reisikaaslane on puudu. Juht on kärsitu ja ei taha väga kaua oodata. Lõpuks jookseb kadunuke suurte kaupa täis kilekottidega bussi. Jätkame sõitu ja umbes pooleteise tunni pärast oleme Meymandi külakesse viiva tee otsas, kus ootab meid takso. Kohale jõuame htuks, kui päike juba mägede taha kaduma hakkab. Et siin väga kiirelt pimedaks läheb - poole tunniga on enamus valgusest kadunud - siis peame piltide tegemisega kiirustama. Mööda mäekülgi annab siin ringi jalutada. Meymand ise on umbes 500 majaga koobasküla, st majad on enamuses mööda oru serva mäekülgedesse sisse uuristatud. Enamus on nüüdseks elaniketa. Seda traditsiooni püütakse siin elus hoida. Siin asuvad külalistemajad, restoran, pühakoda. Kõik need on käsitsi mäe külje sisse uuristatud. Enamuses on elamispinnad 1-korruselised, kuid leidub ka 2- ja 3-korruselisi. Koopad asuvad eri tasapindadel ridamisi. Ühele mäeküljele mahub 4-5 rida koopaid. Kõikidel koobastel on siin numbrid, mis on kirjutatud ustele. Ühte toimivasse elamisse lubatakse meid lahkelt sisse. Elamiseks, söömiseks ja magamiseks on kohandatud umbes 25 ruutmeetri suurune ja umbes 2, 5 meetri k6rgune ruum. Seinte sisse on uuristatud riiulite sarnased süvendid. Kõik eluks vajalik on siin olemas - külmkapp, telekas, gaasipliit. Ühes kõrvalkoopas asub isegi arvuti. Teine ruum on kohandatud toiduainete panipaigaks ja kolmandas elab teine pere. Kokku elab selles kompleksis 4 p6lve inimesi, kellest vanim liige on 100-aastane. Ta magab teki all ja me märkame teda alles siis, kui oleme siin mõnda aega olnud. Ta reedab ennast kummaliste häältega, mis järsku teki alt kostuvad. Samuti elab siin 100-aastase memme tütar ja omasoodu selle tütre kaks tütart abikaasadega, kelledest ühel paaril on kaksikud pojad. Pojad on 5-aastased ja käivad juba koolis. Igal tuppa siseneval naisliikmel on kombeks pliidil podisevat rooga segada. Suhtlemine on sama nagu mujal Iraanis, pakutakse teed ja päritakse palju meie kohta, kes oleme, kust tuleme. Tegelikult ei lase pererahvas meist ennast segada ja jätkab oma igapäevaseid toimetusi. Kui toit valmis, saame meiegi sellest osa. Ka siin ei oska me roale nime anda, aga süüa see kõlbas. Teine lugu oli jogurtiga, mida üks peretütardest meie silme all valmistas. See oli hästi hapu ja soolase maitsega. Kogu meie suhtluse vahendajaks oli pereisa, kes oli suur Richard Claydermani austaja. Jäi mulje, et pereisa suurimaks sooviks on siia koopasse saada ka klaver. Ta tundis isegi klaverihindade vastu huvi. Hoolimata algelisele ja kasinatele elutingimustele on kõik pereliikmed siin õnnelikud, mida võis välja lugeda nende rõõmsast ja avatud olemisest. Pereisa jättis meile ka aadressi, et saaksime talle Eestist kaardi saata.
Lahkumiseks tellime endale takso ja sõidame lähimasse raudteejaama Sirjani linnas. Siit kavatseme edasi liikuda juba Pärsia lahe äärde Bandar Abbassi. Raudteejaama jõuame umbes 10 paiku ja meie rongi väljumiseni jääb 5 tundi. Esialgu on raudteejaama ootesaal täiesti tühi. Umbkeelne turvamees tahab meie passe ja pileteid näha ning kaob nendega mõneks ajaks oma ruumidesse. Tagasi tuleb teine umbkeelne ametnik, kes tahab meiega hirmsasti vestelda. Ta esitab meile küsimusi, millest ta ehk isegi aru ei saa, veel vähem meie. Millelgipärast ei taha ta, et me ootesaalis tukuksime ja püüab leida sobivamat kohta puhkamiseks ja magamiseks. Kõikvõimalikud nurgatagused on magavate rongiootajate poolt juba hõivatud. Isegi riidehoius nagide all magatakse. Imestust tekitab rohkem see, milleks raudteejaama riidehoidu vaja on? Lõpuks juhatab ta meid palvetamisruumi, mis asub jaamahoone tagaosas. Ruum on pehmete pärsia vaipadega kaetud, nii et küljealune tundub hoopis mugavam, kui eelmisel ööl olnud kõrbe kõva pinnas. Palvetamisruum on olemas pea igas bussi-, rongi-, lennujaamas või sadamas. Loodud on kõik tingimused, et inimene saaks oma Jumalaga dialoogis olla ning teda kiita ja tänada. Paraku kipub niimoodi olema, et inimesed ei ole usuga nii hõivatud, kui me seda siin maal ette kujutaksime. Vähemalt kehtib see nooremate ja edukamate kohta. Usu ja sellega kaasnevate rituaalidega on rohkem hõivatud eakamad ja vaesemad inimesed. Silma on hakanud, et vahepeatustes on ikka esimene asi ihuhädade rahuldamine, keha kinnitamine või suitsetamine. Palveruumidesse pole eriti kellelgi asja, isegi siis kui minaretist kostuv muezzini hüüd selleks märku annab.
Jaama jõuab rong pool tundi varem ja vagunitest tühjendatakse otse perroonile kõik vedelikud, mis on inimtegevusest üle jäänud ja takistavad oma raskusega rongi kiiret liikumist. kuna tegemist on transiitpeatusega, siis ei maksa piletitele märgitud kohad enam midagi. Põhjus on väga lihtne. Traditsioonidest tuleneva nõude tulemusena , et võõras naine võõra mehega ühes kupees ei sõida, on totaalselt segamini löönud ka õigete kohtade jaotamise. Keset pilkast ööd ja üpimedust tuleb leida kupee kus on vabu kohti ja kus viibivad ainult mehed. lavatsitel magavate kogude põhjal on seda väga raske kindlaks teha, kuid reisisaatja abiga saame nedale kohad. Öösel kell 2:30 annab rong vilet ja võtame suuna Pärsia lahe poole Bandar Abbassi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar