Kohalik püha kolmainsus.
Täna on jälle varajane tõusmine, sest tahame hakata saart inspekteerimama ka väljaspoolt pealinna. Hommikul ärgates selgub, et eile õhtul meiega ühinenud seltskond pole suvatsenud elamisest lahkuda. Need vilkad olevused on ka meie kulul siin ööbinud. Mõned julgemad sisalikud on pugenud meie vooditesse. Ärgates jooksevad nad kõik teki alt ilma igasuguse tänutundeta laiali. Ette aimates, et need venniksesd tagasi tulevad, otsustame vahetada oma hotelli. Uueks hotelliks saab veidi vingem Qeshm International Hotel. See on hea tasemega ja väljaspoolt püramiidikujuline suur klaasist tolmune hoone, nagu kõik teised siin. Samuti on üllatav hindadega kauplemine hotellides. Algul küsitud 63 USD pealt saame kahese toa kätte 45 USD-iga.
Saarel küll erilisi vaatamisväärsusi pole, kuid midagi on siiski siia loodus ja inimkäed jätnud. Esmalt läheme vanade portugallaste poolt uuristatud Xarbase koobaste juurde. Suurest igavusest on nad koopaseintesse ka mõned näod ja ühe suure laeva uuristanud. Koopad ise pole pikad, peakäik viib pisikese tiiruga lihtsalt läbi mäe. Siin kohtame ka esimesi valgeid turiste saarel. Meie üllatuseks kuulsime omale tuttavat vene keelele sarnast rääkimist. Nad olid siia Valgevenest saabunud ja nende üllatus oli suur, et keegi võib siin saarel ka nende jutu sisust aru saada.
Edasi sõidame mongroovidesse. Saare ja mandri vahel olev mereala on tihedalt võsa täis kasvanud ja selle piirkonna moodustab suured Hara mongoovimetsad. Mongroov on hingamisjuurtega igihaljas puudetihnik troopiliste merede sh ka Pärsa lahe rannikul. Neist puudest moodustuvad mudased, soised ja soolased metsad. Soolasus tuleneb sellest, et tõusu ajal ujutatakse kogu mets soolase merevee poolt üle. Mongroovipuudele on iseloomulikud õhujuured, millega hangitakse mõõna ajal õhust hapnikku. Mongroovimetsi vaadeldakse kui eraldiseisva ökosüsteemina, sest nad kaitsevad rannikut erosiooni eest ja on elupaigaks paljudele haruldastele liikidele.Meie läheme Soheili sadamasse, kus pisikese hirmsalt põriseva ja popsutava mootorpaadiga saab siin kanalite vahel sõita ja neid linde vaadata, kes on kas kurdid v6i siis möödapopsutavate paatide suhtes tüüneks muutunud. Praegu on mõõn ja kallas on kõrge, mille tulemusena pole siin linde eriti palju. Eks ka kõik maitsvad palad, kes puujuurte vahel muidu elavad, on nüüd sügavamasse vette läinud. Meid lubatakse ka ühele mudaneemele mangroovpõõsaste juurde. Pinnas on üsna vedel ja ebakindel, tihedalt pisikesi urge ja taeva poole tõusvaid puujuurikaid täis. Ühte kohalikku elukat õnnestub ka siin näha. Nimelt on üks mudahüpik siia veidi pikemaks vedelema jäänud ja meie oma uudishimuga blokeerime tema pääsu oma uru juurde.
Soheilist edasi sõidame Lafti, mis on üle 2000 aastavana ja ajaloolise ilmega kaluriküla mangroovmetsade juures. Siinsete majade tuuletornid on ülesehituselt lihtsamad kui mandril nähtud, kuid see-eest ilusate nikerdustega kaunistatud. Merel seisavad üksteise kõrval lenge'd ehk traditsioonilised kaluripaadid. Mõned on ka mõõna tõttu kaldale kinni jäänud. Nende varjus otsivad lehmad ja kitsed kõrvetava päikese eest varju ja söövad prügi, mis meri on siia toonud või inimesed loopinud. Ühe kaldaloleva leava küle all on päikese käest varjul kõrvuti kohalik püha kolmainsus - mootorratas, lehm ja koer.Linnatänavatel jooksevad kitsed ja otsivad eineks värskemaid ajalehti. Üldiselt on siin saarel kõik loomad vabapidamisel, ka kaamlikarjad jalutavad niisama küngaste ja majade vahel ringi ja tunnevad ennast siin väga koduselt. Siia ja kõrvalküladesse on inimesed ennevanasti vee kogumiseks palju kaevusid rajanud. Välja näeb see rohkem kui ilma piirdeta aukude väli, mille sügavuses on heal juhul mõni tilk vett või on augu põhjas olevat niiskust ära kasutades pisikesed põõsad kasvanud. Vaatamata oma kunagisele positsioonile ja praegusele ajaloolisele tähtsusele näeb ka see küla välja tõeliselt jube. Ajaloolised objektid lagunevad ja inimtegevusest on maja jäetud tohutul hulgal prügi ja jäätmeid.
Tagasi pealinna jõuame kella viie paiku. Läheme oma uude elukohta, et ennast sisse seada. Seinakapi ust lahti tõmmates vaatab meile vastu sealt sama tegelane, kelle eest me põgenesime. Esimese mõttena tuleb pähe, et oleme mõne neist oma seljakotis siia toonud. Lootes et need loomakesed meid ei sega ja meile kallale ei tule lõpetame põgenemise nende eest. Õhtul jätkub veel niipalju jõudu, et minna linna peale hängima. Nagu meil Eestis on ka siin iga suurem ja uhkem hoone kaubanduskeskuseks tehtud. Neid maju jätkub siin kvartalite kaupa ja järjepanu. Üks hoone uhkem kui teine. Seest suurem kui väljast. Ostjatest ka puudust ei ole. Põhiline trall algab kella seitsmest ja kestab julgelt südaööni välja. Tavaliselt kaupluste lahtiolekul ajalisi piiranguid pole, sest kaubeldakse seini kuni jätkub kliente. Suuremates ostukeskuses on isegi tänavad oma nimetustega, et oleks lihtsam vajaminevat poodi üles leida. Kõike seda tralli vaadates jääb mulje nagu poleks MASU siia veel jõudnud. Meenuvad paari aasta tagused osturallid Eestimaal. Ühe ostukeskuse ees nägime kuidas terve famiil üritas ennast koos suurte ostudega väiksesse taksosse mahutada. Kandameid ja pakke on nii palju, et terve pakiruum sai sedavõrd täis, et luuki oli võimatu sulgeda. Need ostud, mis pagasiruumi enam ei mahtunud suruti tagaistmele. Sinna mahtus veel lisaks 4 inimest. Kui auto täis oli laaditud selgus, et tüsedamat sorti pereemale polnud enam kohta. Auto oli juba lahkumas, kui mahajääja kõvahäälselt selgitas, et pole oma saatusega nõus. Ta tõmbas takso esiukse lahti ja surus ennast juba sealistuva sülle. Palju raskusi tekitas ukse seespoolt sulgemine, sest koorem autos oli tunduvalt suurem, kui sinna oleks pidanud mahtuma. Lõpuks aitas üks mööduja autoukse kinni suruda ja alles teisel katsel saadi masin liikuma. Nooblimates ostukeskustes on korrustevaheliste liikumise hõlbustamiseks konstrueeritud ka eskalaatorid. Jääb mulje, et siinses kultuuris on see suhteliselt värske nähtus. Kummaline on vaadata kuidas kohalikud enne liikuvale trepile saamist kentsakaid hüppeid teevad, mis oma olemuselt varblaste maal liikumist meenutab. Sama lugu on liikuvalt trepilt mahasaamisega. Siin pole kaua aega oma mahahüppe valmisolekut sättida ja kõrvalt vaadates jääb mulje, et see tegevus nõuab tõsist füüsilist ja vaimset pingutust.
Saarel küll erilisi vaatamisväärsusi pole, kuid midagi on siiski siia loodus ja inimkäed jätnud. Esmalt läheme vanade portugallaste poolt uuristatud Xarbase koobaste juurde. Suurest igavusest on nad koopaseintesse ka mõned näod ja ühe suure laeva uuristanud. Koopad ise pole pikad, peakäik viib pisikese tiiruga lihtsalt läbi mäe. Siin kohtame ka esimesi valgeid turiste saarel. Meie üllatuseks kuulsime omale tuttavat vene keelele sarnast rääkimist. Nad olid siia Valgevenest saabunud ja nende üllatus oli suur, et keegi võib siin saarel ka nende jutu sisust aru saada.
Edasi sõidame mongroovidesse. Saare ja mandri vahel olev mereala on tihedalt võsa täis kasvanud ja selle piirkonna moodustab suured Hara mongoovimetsad. Mongroov on hingamisjuurtega igihaljas puudetihnik troopiliste merede sh ka Pärsa lahe rannikul. Neist puudest moodustuvad mudased, soised ja soolased metsad. Soolasus tuleneb sellest, et tõusu ajal ujutatakse kogu mets soolase merevee poolt üle. Mongroovipuudele on iseloomulikud õhujuured, millega hangitakse mõõna ajal õhust hapnikku. Mongroovimetsi vaadeldakse kui eraldiseisva ökosüsteemina, sest nad kaitsevad rannikut erosiooni eest ja on elupaigaks paljudele haruldastele liikidele.Meie läheme Soheili sadamasse, kus pisikese hirmsalt põriseva ja popsutava mootorpaadiga saab siin kanalite vahel sõita ja neid linde vaadata, kes on kas kurdid v6i siis möödapopsutavate paatide suhtes tüüneks muutunud. Praegu on mõõn ja kallas on kõrge, mille tulemusena pole siin linde eriti palju. Eks ka kõik maitsvad palad, kes puujuurte vahel muidu elavad, on nüüd sügavamasse vette läinud. Meid lubatakse ka ühele mudaneemele mangroovpõõsaste juurde. Pinnas on üsna vedel ja ebakindel, tihedalt pisikesi urge ja taeva poole tõusvaid puujuurikaid täis. Ühte kohalikku elukat õnnestub ka siin näha. Nimelt on üks mudahüpik siia veidi pikemaks vedelema jäänud ja meie oma uudishimuga blokeerime tema pääsu oma uru juurde.
Soheilist edasi sõidame Lafti, mis on üle 2000 aastavana ja ajaloolise ilmega kaluriküla mangroovmetsade juures. Siinsete majade tuuletornid on ülesehituselt lihtsamad kui mandril nähtud, kuid see-eest ilusate nikerdustega kaunistatud. Merel seisavad üksteise kõrval lenge'd ehk traditsioonilised kaluripaadid. Mõned on ka mõõna tõttu kaldale kinni jäänud. Nende varjus otsivad lehmad ja kitsed kõrvetava päikese eest varju ja söövad prügi, mis meri on siia toonud või inimesed loopinud. Ühe kaldaloleva leava küle all on päikese käest varjul kõrvuti kohalik püha kolmainsus - mootorratas, lehm ja koer.Linnatänavatel jooksevad kitsed ja otsivad eineks värskemaid ajalehti. Üldiselt on siin saarel kõik loomad vabapidamisel, ka kaamlikarjad jalutavad niisama küngaste ja majade vahel ringi ja tunnevad ennast siin väga koduselt. Siia ja kõrvalküladesse on inimesed ennevanasti vee kogumiseks palju kaevusid rajanud. Välja näeb see rohkem kui ilma piirdeta aukude väli, mille sügavuses on heal juhul mõni tilk vett või on augu põhjas olevat niiskust ära kasutades pisikesed põõsad kasvanud. Vaatamata oma kunagisele positsioonile ja praegusele ajaloolisele tähtsusele näeb ka see küla välja tõeliselt jube. Ajaloolised objektid lagunevad ja inimtegevusest on maja jäetud tohutul hulgal prügi ja jäätmeid.
Tagasi pealinna jõuame kella viie paiku. Läheme oma uude elukohta, et ennast sisse seada. Seinakapi ust lahti tõmmates vaatab meile vastu sealt sama tegelane, kelle eest me põgenesime. Esimese mõttena tuleb pähe, et oleme mõne neist oma seljakotis siia toonud. Lootes et need loomakesed meid ei sega ja meile kallale ei tule lõpetame põgenemise nende eest. Õhtul jätkub veel niipalju jõudu, et minna linna peale hängima. Nagu meil Eestis on ka siin iga suurem ja uhkem hoone kaubanduskeskuseks tehtud. Neid maju jätkub siin kvartalite kaupa ja järjepanu. Üks hoone uhkem kui teine. Seest suurem kui väljast. Ostjatest ka puudust ei ole. Põhiline trall algab kella seitsmest ja kestab julgelt südaööni välja. Tavaliselt kaupluste lahtiolekul ajalisi piiranguid pole, sest kaubeldakse seini kuni jätkub kliente. Suuremates ostukeskuses on isegi tänavad oma nimetustega, et oleks lihtsam vajaminevat poodi üles leida. Kõike seda tralli vaadates jääb mulje nagu poleks MASU siia veel jõudnud. Meenuvad paari aasta tagused osturallid Eestimaal. Ühe ostukeskuse ees nägime kuidas terve famiil üritas ennast koos suurte ostudega väiksesse taksosse mahutada. Kandameid ja pakke on nii palju, et terve pakiruum sai sedavõrd täis, et luuki oli võimatu sulgeda. Need ostud, mis pagasiruumi enam ei mahtunud suruti tagaistmele. Sinna mahtus veel lisaks 4 inimest. Kui auto täis oli laaditud selgus, et tüsedamat sorti pereemale polnud enam kohta. Auto oli juba lahkumas, kui mahajääja kõvahäälselt selgitas, et pole oma saatusega nõus. Ta tõmbas takso esiukse lahti ja surus ennast juba sealistuva sülle. Palju raskusi tekitas ukse seespoolt sulgemine, sest koorem autos oli tunduvalt suurem, kui sinna oleks pidanud mahtuma. Lõpuks aitas üks mööduja autoukse kinni suruda ja alles teisel katsel saadi masin liikuma. Nooblimates ostukeskustes on korrustevaheliste liikumise hõlbustamiseks konstrueeritud ka eskalaatorid. Jääb mulje, et siinses kultuuris on see suhteliselt värske nähtus. Kummaline on vaadata kuidas kohalikud enne liikuvale trepile saamist kentsakaid hüppeid teevad, mis oma olemuselt varblaste maal liikumist meenutab. Sama lugu on liikuvalt trepilt mahasaamisega. Siin pole kaua aega oma mahahüppe valmisolekut sättida ja kõrvalt vaadates jääb mulje, et see tegevus nõuab tõsist füüsilist ja vaimset pingutust.
Uute ostukeskuste ehitamine käib siin täie hooga. Igal pool on näha suuri ehitusplatse. Ehitustandreid ümbritsevate plankude külge on kinnitatud uhked eskiisid ja fotod, milline peaks valmiv objekt saama. Üks uhkem kui teine, erikujulised ja igasugusest materjalist. Väga palju kasutatakse klaasi. Vanemate hoonete näitel on näha, et klaas väga kaua puhtana ei püsi, sest kõrbest tulev liiv katab selle kiirelt. Hiljem ei vaevu seda keegi puhastama. Ehitustegevus käib siin öö läbi ja võib arvata, et 3-4 aasta pärast kõrgub siin Dubai-2.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar