Esfahani jõuame kell 4 hommikul. Läheme oma hotelli ja saame jälle magama muezzinite palvehüüdude saatel. Meie öömaja asub 2-3 km kaugusel linna südamest - Imam Square väljakust. See hotell on odav ja spartalikult lihtsa sisustusega. Puhtuse üle võiks siiski nuriseda. Kraanist saab ainult joogikõlbmatut vett, nagu hoiatav silt teatab.
Tänane päev kulub linnaga tutvumiseks. Esmalt Imaami väljak, möned mosheed, paleed ja kuulsad sillad - Shahrestan, Marnan, Khaju, Si-o-Seh Pol, Joui. Suur osa ajast linnas kulub kohalikega suhtlemisele. Turiste olla siin sel aastal vähe näha ja need, kda näeme, liiguvad enamasti gruppides. Paljud tahavad väga võõramaalastega rääkida, kuigi keeleoskus on napp. Kõikide jutust kumab välja, et siin Iraanis pole sugugi hea elada. Üks poiss julgeb meid nähes kohe üle pargi hüüda, et "Iran is bad, very bad." Samuti ei näita oma tagasihoidlikkust välja tüdrukud, kes ise meie juurde tulevad ja kättpidi teretavad. Pakutakse õuna, teed, pähkleid. Samuti kutsutakse oma seltskonda. Jääme ühe leivaküpsetuskoha juures vaatama, kuidas kohalikku söögikõrvast tehakse. Kitsa suuga kuum ahi täidetakse kõigepealt pisikeste kividega. Kui kivid on kuumenenud asetatakse neile lahtirullitud leivatainas, mis küpseb seal 5-7 minutit. Leiva väljatõstmisel ahjust on selle küljes mõned kivid, mis eemaldatakse resti peal. Meid kutsutakse isegi ahju lähedale vaatama ja pagar soovib saada pilti endast ja oma tulemusest ja siis veel pilti Margusega. Tänutäheks ulatab meile sooja leiva ja ei taha selle eest isegi raha saada. Niiviisi soojalt maitseb leib tõesti hästi. Järgmise tänava juures vaatame moshee restaureerimist. Mõned töölised, kellel on puhkepaus joovad seal läheduses teed. Muidugi palutakse meid ka "lauda" ja kostitatakse teega. Kuigi me üksteisest sõnagi aru ei saa, on kõik rõõmsad.
Järgmisena suundume Esfahani kuulsatele sildadele. Sildade ümbrusesse on rajatud suured pargid ja alleed, olemas on kõik võimalused puhkuseks ja vaba aja veetmiseks. See on koht, kus noorem generatsioon käib omavahel kohtumas ja kohtamas. Ka nemad tulevad meiega julgelt tutvust sobitama ja kiruvad oma kesist elu siin Iraani Islamivabariigis. Marguse piiravad sisse kaks kohalikku, kes tunnevad huvi, mis lääne meedias Iraanist räägitakse ja kas valimistejärgseid rahutusi ka kajastati ning seletavad, kui kehv elu on poliitvangil. Üks neist on oma ilusatest mustadest kiharatest seetõttu ilma jäänud ja pole enam midagi lakiga üles seada. Ja üldse olevat siin keeruline, kuna ei tohi vabalt mõelda ja oma arvamust avaldada ja tüdrukuid ei näe. Imre jääb oma kõndimisega veidi maha ja kohalikud näitavad kohe suuna kätte, kuhupoole Margus suundus. Turiste on siin vähe ja seepärast jääme me kohe kohalikele silma.
Õhtul veedame aega bazaaril. Ühes vaibapoes kohtume muheda vanahärraga, kes on väga rõõmus, kui saab teada, et Eestist pärit oleme. Ta nimelt on aegu tagasi naitunud ühe eesti tütarlapsega Räpinast ja teab päris mitmeid Eesti väikelinna nimesid. Õhtupoole on bazaaril sagimist vähem, kohalikke eriti palju ei liigu ja turistid on ka kuhugi kadunud. Järgmises nomaadipoekeses teeme mõned ostud ja märkame, et laua peale klaasi alla on asetatud suur paberrahade väljapanek. Need on siia jäetud erinevate maade turistide poolt. Märgates, et selles kollektsioonis Eesti raha puudub, anname ka oma panuse kogu täiendamisele. Jätame siia 10-kroonise. Kaupmees, nähes rahatähel Jakob Hurta, väljendab siirast äratundmisrõõmu ja teatab, et "Ahhaa, see on Lenin siin, eksole."
Tänane päev kulub linnaga tutvumiseks. Esmalt Imaami väljak, möned mosheed, paleed ja kuulsad sillad - Shahrestan, Marnan, Khaju, Si-o-Seh Pol, Joui. Suur osa ajast linnas kulub kohalikega suhtlemisele. Turiste olla siin sel aastal vähe näha ja need, kda näeme, liiguvad enamasti gruppides. Paljud tahavad väga võõramaalastega rääkida, kuigi keeleoskus on napp. Kõikide jutust kumab välja, et siin Iraanis pole sugugi hea elada. Üks poiss julgeb meid nähes kohe üle pargi hüüda, et "Iran is bad, very bad." Samuti ei näita oma tagasihoidlikkust välja tüdrukud, kes ise meie juurde tulevad ja kättpidi teretavad. Pakutakse õuna, teed, pähkleid. Samuti kutsutakse oma seltskonda. Jääme ühe leivaküpsetuskoha juures vaatama, kuidas kohalikku söögikõrvast tehakse. Kitsa suuga kuum ahi täidetakse kõigepealt pisikeste kividega. Kui kivid on kuumenenud asetatakse neile lahtirullitud leivatainas, mis küpseb seal 5-7 minutit. Leiva väljatõstmisel ahjust on selle küljes mõned kivid, mis eemaldatakse resti peal. Meid kutsutakse isegi ahju lähedale vaatama ja pagar soovib saada pilti endast ja oma tulemusest ja siis veel pilti Margusega. Tänutäheks ulatab meile sooja leiva ja ei taha selle eest isegi raha saada. Niiviisi soojalt maitseb leib tõesti hästi. Järgmise tänava juures vaatame moshee restaureerimist. Mõned töölised, kellel on puhkepaus joovad seal läheduses teed. Muidugi palutakse meid ka "lauda" ja kostitatakse teega. Kuigi me üksteisest sõnagi aru ei saa, on kõik rõõmsad.
Järgmisena suundume Esfahani kuulsatele sildadele. Sildade ümbrusesse on rajatud suured pargid ja alleed, olemas on kõik võimalused puhkuseks ja vaba aja veetmiseks. See on koht, kus noorem generatsioon käib omavahel kohtumas ja kohtamas. Ka nemad tulevad meiega julgelt tutvust sobitama ja kiruvad oma kesist elu siin Iraani Islamivabariigis. Marguse piiravad sisse kaks kohalikku, kes tunnevad huvi, mis lääne meedias Iraanist räägitakse ja kas valimistejärgseid rahutusi ka kajastati ning seletavad, kui kehv elu on poliitvangil. Üks neist on oma ilusatest mustadest kiharatest seetõttu ilma jäänud ja pole enam midagi lakiga üles seada. Ja üldse olevat siin keeruline, kuna ei tohi vabalt mõelda ja oma arvamust avaldada ja tüdrukuid ei näe. Imre jääb oma kõndimisega veidi maha ja kohalikud näitavad kohe suuna kätte, kuhupoole Margus suundus. Turiste on siin vähe ja seepärast jääme me kohe kohalikele silma.
Õhtul veedame aega bazaaril. Ühes vaibapoes kohtume muheda vanahärraga, kes on väga rõõmus, kui saab teada, et Eestist pärit oleme. Ta nimelt on aegu tagasi naitunud ühe eesti tütarlapsega Räpinast ja teab päris mitmeid Eesti väikelinna nimesid. Õhtupoole on bazaaril sagimist vähem, kohalikke eriti palju ei liigu ja turistid on ka kuhugi kadunud. Järgmises nomaadipoekeses teeme mõned ostud ja märkame, et laua peale klaasi alla on asetatud suur paberrahade väljapanek. Need on siia jäetud erinevate maade turistide poolt. Märgates, et selles kollektsioonis Eesti raha puudub, anname ka oma panuse kogu täiendamisele. Jätame siia 10-kroonise. Kaupmees, nähes rahatähel Jakob Hurta, väljendab siirast äratundmisrõõmu ja teatab, et "Ahhaa, see on Lenin siin, eksole."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar