Bam enne ja pärast maavärinat.
Täna on plaanis külastada 6-aasta tagusest maavärinast räsitud Bami, seejärel Rayeni ja siis Mahani. Bam on Kermanist 204 km kaugusel mööda pikka igavat teed läbi kõrbe. Kohati on asfaldis suured lõhed, kohati on see uue vastu välja vahetatud. Praegu pole Bam turistidele eriti meelispaigaks, sest 2003 a maavärin hävitas 90% kuulsast mudakindlusest, mis siin peamiseks vaatamisväärsuseks oli. Lisaks on ka siin juhtumisi mõned turistid ajutiselt kaduma läinud. Nüüd käivad tsitadelli juures suured restaureerimistööd ja Allah ise teab millal kindlus uuesti üles ehitatud saab. Turiste lubatakse tööplatsile mööda tähistatud rada kuni kindluse kõrgemate müürideni, mis enam-vähem valmis on. Restaureerimata osad näevad välja lihtsalt ebakorrapärased tolmu- ja mudakuhjad. Ka linnakeses endas on näha ehitustegevust, paljude majade teine korrus on väljaehitamisel, kuid silmab ka veel täiesti rusuhunnikuks jäänud hooneid. Kokku sõidame maha 2 tundi ja veedame kohapeal kõigest 20 minutit.
Edasi külastame Rayeni, mis peale Bami hävingut on kõvasti populaarsust kogunud. Tegemist on samasuguse mudatellistest tsitadelliga, kuid see jäi maavärinast puutumata. Nüüd on selle seinad ja müürid ka ilusti üle vuntsitud. Kompleksi pääsemine osutub keerulisemaks, kui arvata oskasime. Piletimüüja küsib meilt palju farsikeelseid küsimusi, millest me mõhkugi aru ei saa ja vastame oma parema äranägemise järgi. Lõpuks, pärast 10-minutilist paberitööd ja küsitlemist lubatakse sisse. Oleme kogu selle suure kompleksi peale ainsad külastajad. Siin ringi likumine meenutab psühholoogide kasutatud labürindi ülesandeid - palju käike, tunneleid ja tupikuid. Kindluseosa on uhkemini üles ehitatud. Sealt pääseb ka ülemisele korrusele, kus saab kogu kompleksist parema ülevaate. Enne äraminekut virgub sissepääsu juures oleval kushetil tukkuv teine ametnik ja küsib veel meie passe näha. Tundub, et sisenemisel on meie päritolumaa neile segaseks jäänud ja nüüd on vaja see üle kontrollida. Lõpuks lubatakse ka välja ja saame jätkata teed Mahani poole.
Mahanis läheme esmalt printsi aedu vaatama. Kui Bam ja Rayen üllatasid turistide ja inimeste vähesusega, siis siin on kylastajaid liigagi palju. Saame aimu, milline on superstaari elu. Meile järgneb igal pool suur saatjaskond ja fotograafide armee. Aeda ei saagi eriti vaadata, sest rohkem peab vastama kohalike küsimustele ja poseerima küll äiade-ämmade ja sülelastega. Samasugune populaarsus saadab meid ka teises siin asuvas vaatamisväärsuse juures, Ne'matollah Vali mausoleumis. Kohalikele on see väga püha koht. Meie taksojuht on juba kohale sõites närviline ja palub kindlasti vähemalt 45 minuti pärast tagasi olla. Siingi tulevad kohalikud meid vaatama ja katsuma nagu pühakujusid, ainult et siin on huvi meie vastu kuidagi agressiivsem. Kohalikud, kes vähegi inglise keelt räägivad, püüavad oma usu ja veendumustega meidki "mürgitada". Kahjuks on nii, et piirkonna pühamas kohas varastatakse meilt lipud ära.
Tagasi Kermani jõuame plaanitust hiljem, sest kohalike meeletu tähelepanu all oleme aega rohkem kulutanud. Meie reisijuht Hossein juba ootab ja tal on plaanis näidata meile kohalikku rahvussporti ehk zurkhaneh'd. Tegelikult pole see üldse sport vaid rituaalne performance, mida harrastavad ainult mehed. Esmalt vahetavad esinejad oma riided kostüümide vastu, milleks on värvilised T-särgid ja traditsioonilise mustriga kirjud shortsid. Kogu üritust juhib eeslaulja, kes kõrgelt kapiitlist trumme põristab ja valjult laulab. Esmalt tehakse ühes rütmis ja päris pikalt venitusharjutusi, siis võetakse kätte keeglid, mida ette-taha koogutatakse ja lõpuks peavad kõik dervishite kombel pöörlema. Koos ilukõnega vahepeal ning lõpus jagatavate õpetussõnadega kestab see vaatemäng ligi 2 tundi. Ei saa ka varem ära minna, sest see pole viisakas. Pealtvaatajatele jagatakse teed ja küpsiseid. Tänane üritus on eriti põhjalik, sest kohal on mitmed tähtsad selle "spordi" juhtfiguurid ümbruskaudsetest linnadest. Kohalikud on pakkunud meile võimalust ka mujal sellest etendusest osa saada. Selle ürituse rituaalne mõte jääb aga kultuuri tundmata arusaamatuks.
Edasi külastame Rayeni, mis peale Bami hävingut on kõvasti populaarsust kogunud. Tegemist on samasuguse mudatellistest tsitadelliga, kuid see jäi maavärinast puutumata. Nüüd on selle seinad ja müürid ka ilusti üle vuntsitud. Kompleksi pääsemine osutub keerulisemaks, kui arvata oskasime. Piletimüüja küsib meilt palju farsikeelseid küsimusi, millest me mõhkugi aru ei saa ja vastame oma parema äranägemise järgi. Lõpuks, pärast 10-minutilist paberitööd ja küsitlemist lubatakse sisse. Oleme kogu selle suure kompleksi peale ainsad külastajad. Siin ringi likumine meenutab psühholoogide kasutatud labürindi ülesandeid - palju käike, tunneleid ja tupikuid. Kindluseosa on uhkemini üles ehitatud. Sealt pääseb ka ülemisele korrusele, kus saab kogu kompleksist parema ülevaate. Enne äraminekut virgub sissepääsu juures oleval kushetil tukkuv teine ametnik ja küsib veel meie passe näha. Tundub, et sisenemisel on meie päritolumaa neile segaseks jäänud ja nüüd on vaja see üle kontrollida. Lõpuks lubatakse ka välja ja saame jätkata teed Mahani poole.
Mahanis läheme esmalt printsi aedu vaatama. Kui Bam ja Rayen üllatasid turistide ja inimeste vähesusega, siis siin on kylastajaid liigagi palju. Saame aimu, milline on superstaari elu. Meile järgneb igal pool suur saatjaskond ja fotograafide armee. Aeda ei saagi eriti vaadata, sest rohkem peab vastama kohalike küsimustele ja poseerima küll äiade-ämmade ja sülelastega. Samasugune populaarsus saadab meid ka teises siin asuvas vaatamisväärsuse juures, Ne'matollah Vali mausoleumis. Kohalikele on see väga püha koht. Meie taksojuht on juba kohale sõites närviline ja palub kindlasti vähemalt 45 minuti pärast tagasi olla. Siingi tulevad kohalikud meid vaatama ja katsuma nagu pühakujusid, ainult et siin on huvi meie vastu kuidagi agressiivsem. Kohalikud, kes vähegi inglise keelt räägivad, püüavad oma usu ja veendumustega meidki "mürgitada". Kahjuks on nii, et piirkonna pühamas kohas varastatakse meilt lipud ära.
Tagasi Kermani jõuame plaanitust hiljem, sest kohalike meeletu tähelepanu all oleme aega rohkem kulutanud. Meie reisijuht Hossein juba ootab ja tal on plaanis näidata meile kohalikku rahvussporti ehk zurkhaneh'd. Tegelikult pole see üldse sport vaid rituaalne performance, mida harrastavad ainult mehed. Esmalt vahetavad esinejad oma riided kostüümide vastu, milleks on värvilised T-särgid ja traditsioonilise mustriga kirjud shortsid. Kogu üritust juhib eeslaulja, kes kõrgelt kapiitlist trumme põristab ja valjult laulab. Esmalt tehakse ühes rütmis ja päris pikalt venitusharjutusi, siis võetakse kätte keeglid, mida ette-taha koogutatakse ja lõpuks peavad kõik dervishite kombel pöörlema. Koos ilukõnega vahepeal ning lõpus jagatavate õpetussõnadega kestab see vaatemäng ligi 2 tundi. Ei saa ka varem ära minna, sest see pole viisakas. Pealtvaatajatele jagatakse teed ja küpsiseid. Tänane üritus on eriti põhjalik, sest kohal on mitmed tähtsad selle "spordi" juhtfiguurid ümbruskaudsetest linnadest. Kohalikud on pakkunud meile võimalust ka mujal sellest etendusest osa saada. Selle ürituse rituaalne mõte jääb aga kultuuri tundmata arusaamatuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar