Tänane päev kulub meil Iraani kuulsamate vaatamisväärsuste ehk füüsikute keeles turismimagnetitie või siis juveliiride keeles pärlite, külastamisele. Persepolis, Nagsh-e Rostam, Nagsh-e Rajab, Pasargadae on ajaloolised mälestised milledel vanust juba aukartustäratavad veerandsada sajandit. Oma päeva lõpuks plaanime aga jõuda väikesesse mägikülla nimega Bazm, mis asub mägedes Bavanati linnakese läheduses. Retke alustame varakult, sest püüame jällegi ennetada suuri turistidehorde, kes võiksid meid segada pildistamisel. Meie giid-autojut Farhad räägib ka inglise keeles, kuid kohati on ta oma küsimuste ja teemaesitlustega liiga pealetükkiv. Ta uurib meie elu ja töö kohta ning teeb omapoolseid ettepanekuid, kuidas me võiksime paremini oma eluga hakkama saada. Teel näeme ka esimest korda jõge milles voolab tõeline vesi. Tavaliselt on see siin lõuna ja kesk Iraanis täiesti haruldane nähtus.
Tunni ajaga oleme Persepolises. Tõlkes tähendab Persepolis pärslaste linna. Paraku on lugu nii, et see koht on kõige kuulsam siiski omal maal. Uskmatutele toob sõna Persepolis esimesena silme ette Iraani päritolu Prantsuse kirjaniku Marjane Satrapi samanimelise animafilmi, mis räägib 1979 aasta isllamirevolutsioonist ja sellele järgnenud sõjaväelis-religioosest ühiskonnakorraldusest siin riigis. Eelnevale lisab kurioossust fakt, et google otsingust saame Persepolise kohta enam vasteid, mis on seotud just selle animafilmiga, mitte aga ajaloolise mälestisega. Loomulikult on ka Persepolis arvatud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Võrerldes 2 aasta taguse ajaga on see kompleks üle elanud olulised kaitset ja valvet puudutavad muudatused. Kõikjal jälgitakse hoolega külastajaid ja turvatöötajad on üle objekti laiali. Alad millel paistab olema suurem väärtus ja kus asub rohkem väiksemaid detaile on ümbritsetud sisenemist keelavate piiretega. Keelust üleastujaid manitsetakse läbi valjuhääldi eeskirju täitma. Samuti pole siia alale lubatud siseneda seljakottidega ja need tuleb enne sisenemist hoiule anda. Kogu selle ümberkorralduse põhjus olevat selles, et umbes 6 kuud tagasi tassis siit üks Koreast pärit perekond lapsevankris välja ühe hinnalise ajaloomälestise detaili. Lennule minnes jäid vaesekesed muidugi oma aardega vahele ja neil tuli selle teo eest võimudele vastust anda.
Avamise hetkel on siin vähe inimesi, kuid poole tunniga on kogu ala kultuurihuviliste poolt täiega vallutatud. Kohalikke on siin väga palju. Eriti hakkab silma nooremate iraanlaste suur kultuuri- ja ajaloohuvi. Palju liigub ka välismaalt saabunud gruppe, kuid need koosenavad enamasti eakamatest kodanikest. Ühe vaatamisväärsuse juures vestleb Farhad kohalikuga ja hiljem selgitab meile lühidalt, et jutt oli riigi usuliidrist, keda pole teleris ega avalikkuse ees nähtud juba 2 nädalat. Meestel oli pähe tekkinud kahtlus - kas on vana ikka elus veel? Persepolise varemete juures on enamasti igal pool piirded ees ja vanade müüride vahel saab liikuda mööda laudteed. Väga palju kahjuks enam säilinud pole, pigem vundament ja mõned müürijäänused. Ülevalt mäelt vaadates jääb mulje nagu oleks keegi siia kivide vahele peenrad teinud. Samuti on siin avatud muuseum, kuhu on väärtuslikumad aarded vaatamiseks välja pandud. Asjatundmatule piisab siin ringi vaatamiseks ühest tunnist tõelisele ajaloo- ja kultuurihuvilisele kulub pool päeva. Persepolisest 12 km põhjas asub Naqsh-e Rajab, mis kuulub koos kilomeeter eemal asuva Naqsh-e Rostamiga Marvdashti kultuurimälestiste kompleksi. Koos kandideerivad nad ka UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Naqsh-e Rajab on tegelikult kalju, millesse on raiutud nelja tähtsama Sassanite impeeriumissse kuuluva tegelase reljeefsed näokujud. Esimene neist on impeeriumi looja Ardheshir, siis tema järglane Shapur ja lõpuks Shapuri kaks poega Homizd ja Bahram. Naqsh-e Rostami kaljudesse on lisaks hobustega lahingustseenidele sisse raiutud ka neli hauakambrit Need kuuluvad Sassanite dünastia kuningale Dariusele ja tema poegadele Xerxesile, Artaxerxes I-le ja Darius II-le. Võimsama ülevaate saab kaugemalt vaadates, sest hauakambreid ümbritsevad reljeefid pole väga hästi säilinud. Lõpuks Pasargadae, mis asub Persepolisest 43 km kaugusel ja on üks viiest UNESCO kultuuripärandi nimekirja kuuluvast Iraani ajaloolistest mälestistest. Pasargadae oli Pärsia impeeriumi esimeseks pealinnaks. Esmalt tervitab meid samuti suur hauakamber, seekord küll suurtest kividest ja täiesti üksi keset põldu üles laotud. Pasargadae piirkond asub päris suurel maa-alal ja vaatamisväärsused on igal pool laiali. Sisuliselt siis mõned kivid ja sambatükid, mille juures võib lugeda, milline imepärane kuldsete kuplitega ja suurte mõõtmetega uhke ehitis siin kunagi asus. Nüüdseks on salapärasel moel ainult vundament sellest alles jäänud. Mõnel pool on näha veel pinnasest välja piiratud maalappe ja tõenäoliselt on paari aasta pärast ka neist kohtadest liiva seest mõned ehituskivid ja sambatükid välja rehitsetud. Huvitavaks teevad selle koha ainult siin-seal keset põldu tekkivad keeristuuled, mis tolmu ja kilekotte taeva poole keerutavad. Imrele tundub siin kõik üsna feik ja talle jääb mulje, et kiviplokid, millest suveniiritegijatel Persepolise kaljude koopiate väljaraiumine on ebaõnnestunud, on siia tassitud ja mööda põldu laiali kantud ning kellelgi on tulnud hea äriidee sellest vaatamisväärsus teha.
Meie tänase päeva lõpp-punktiks on Bazmi küla. See 200 elanikuga külake asub mägede vahel ja inimesed tegelevad siin põhiliselt põllumajandusega. Meid võõrustab siin oma kodus üks kohalik perekond, kes turistide majutusega ka endale lisa teenib. Majapidamine asub peaaegu küla keskel hästi suurel maa-alal. Siin on tohutult suur õuna-virsiku- viinamarja- ja pähkliaed. Koduses majapidamises peetakse veel koeri, kitsi, lambaid, hanesid ja kanu. Nagu enamikes Iraani maakülades elab ka siin koos neli põlvkonda inimesi.
Meie saabumise puhuks on peretütred rahvariietesse pandud ja hoiavad kandikul kuivatatud taimevarsi, mis on süüdatud põlema. Nende taimevarte põlemisel tekkiv suits peaks majast pahad vaimud eemale hoidma ja on külaliste tervitamise märgiks. Paraku puhub tuul suitsu lastele silma ja nad on hädas kandikute hoidmisega. Samuti on majaperemees Abbassil kombeks oma külalisi tervitada külla saabuva maa rahvuslipuga. Loomulikult pole ta Eestist midagi kuulnud ja tema lipukogust puudub meie trikoloor. Mees on kimbatuses millist lippu tervituseks valida. Kuuldes, et me inglise keeles räägime koogib ta oma lipukogust välja Suurbritannia lipu, kuid kohe taipab, et see pole hea mõte ja kaob sellega kähku meie vaateväljast. Elamiseks eraldatakse meile terve häärber, kus on köök, mitu magamistuba ja muud eluks vajalikud ruumid.
Esimese retke teeme kohe peremehe viljapuuaeda. Teel sinna möödub meist pulmaliste armee, keda valju hääle ja hüüete tõttu võiks esialgu pidada sõjaretkele suunduvateks indiaanlasteks.
Puuviljaaed on megasuur ja õunapuu all vedelevate õunte järgi võib arvata, et Allah on ka siinset kanti hea saagiga õnnistanud. Samuti laiuvad siin suured viinapuu istandused, pähklisalud ja paljud teised põllukultuuride alad. Kuna ka siin on hilissügis ja valmistutakse samasuguseks talveks nagu meil, siis on enamus saagist juba koristatud. Meie ülesandeks on korjata siit õunu, et homme nomaadidele kostiks viia.
Tagasi oma elamisse jõudes näitab Abbas tunnustuste- ja saavutustekogu, mida ta on oma äritegevuse eest saanud. Seintel ilutsevad aukirjad, fotod, ajalehe väljalõiked ja palju muud träni, mis kajastavad tema tegemiste saavutusi. Isegi president on tema tegevust tunnustanud. Samuti esitletakse meile video näol ringvaadet, mis sisaldavad klippe televisioonist ja on seotud temaga. CNN, VOX ja paljud muud telekanalid on mõned näited, kes on siin filmimas käinud. Kogu selle tegevuse juures on Abbas täis lapselikku õhinat ja uhkust, nagu oleks sünnipäevaks kallurauto saanud. Siin tutvume ka elus esimest korda ajaviitmisvormiga, mis paljudes araabiamaades ja siin Iraanis väga popp on. Vesipiibu tõmbamine, mis meile algul tundus veider ja mõttetu mulistamine, muudab kardinaalselt meie arusaama sellest tegevusest. Algul me küll keeldume viisakalt Abbasi pakutavast, kuid hiljem kui jahedus poeb naha vahele ja julgus saab võitu muliseb piip juba meie suus vahetpidamata nagu kuumaveeallikas.Oma emaga vesteldes jääb mulje, et Abbas on maa presidendiga väga rahul, kuid peatselt toimuva elektrihinna tõusu tõttu, saab ka viimane siiski oma osa. Pimeduse saabudes muutuvad külas olevad pudulojused ja koerad rahutuks. Hanede, kitsede, lammaste ja koerte selgelt erutuva häälitsuse põhjuseks on mägedest kostuv huntide ulgumine. kes pimeduse saabudes küla lähedusse hiilivad. Kogu see koduloomade ärevuskontserti ja huntide ulgumise segu meenutab üht episoodi multifilmist, kus koerad hauguvad, ümber küla uluvad näljased hundid ja õhus lendavad rebased. Abbas rahustab meie hirmunud olekut teadmisega, et see on siin täiesti tavaline nähtus ja tal on aias kuus tublit koera, kes ei lase midagi halba juhtuda.
Tunni ajaga oleme Persepolises. Tõlkes tähendab Persepolis pärslaste linna. Paraku on lugu nii, et see koht on kõige kuulsam siiski omal maal. Uskmatutele toob sõna Persepolis esimesena silme ette Iraani päritolu Prantsuse kirjaniku Marjane Satrapi samanimelise animafilmi, mis räägib 1979 aasta isllamirevolutsioonist ja sellele järgnenud sõjaväelis-religioosest ühiskonnakorraldusest siin riigis. Eelnevale lisab kurioossust fakt, et google otsingust saame Persepolise kohta enam vasteid, mis on seotud just selle animafilmiga, mitte aga ajaloolise mälestisega. Loomulikult on ka Persepolis arvatud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Võrerldes 2 aasta taguse ajaga on see kompleks üle elanud olulised kaitset ja valvet puudutavad muudatused. Kõikjal jälgitakse hoolega külastajaid ja turvatöötajad on üle objekti laiali. Alad millel paistab olema suurem väärtus ja kus asub rohkem väiksemaid detaile on ümbritsetud sisenemist keelavate piiretega. Keelust üleastujaid manitsetakse läbi valjuhääldi eeskirju täitma. Samuti pole siia alale lubatud siseneda seljakottidega ja need tuleb enne sisenemist hoiule anda. Kogu selle ümberkorralduse põhjus olevat selles, et umbes 6 kuud tagasi tassis siit üks Koreast pärit perekond lapsevankris välja ühe hinnalise ajaloomälestise detaili. Lennule minnes jäid vaesekesed muidugi oma aardega vahele ja neil tuli selle teo eest võimudele vastust anda.
Avamise hetkel on siin vähe inimesi, kuid poole tunniga on kogu ala kultuurihuviliste poolt täiega vallutatud. Kohalikke on siin väga palju. Eriti hakkab silma nooremate iraanlaste suur kultuuri- ja ajaloohuvi. Palju liigub ka välismaalt saabunud gruppe, kuid need koosenavad enamasti eakamatest kodanikest. Ühe vaatamisväärsuse juures vestleb Farhad kohalikuga ja hiljem selgitab meile lühidalt, et jutt oli riigi usuliidrist, keda pole teleris ega avalikkuse ees nähtud juba 2 nädalat. Meestel oli pähe tekkinud kahtlus - kas on vana ikka elus veel? Persepolise varemete juures on enamasti igal pool piirded ees ja vanade müüride vahel saab liikuda mööda laudteed. Väga palju kahjuks enam säilinud pole, pigem vundament ja mõned müürijäänused. Ülevalt mäelt vaadates jääb mulje nagu oleks keegi siia kivide vahele peenrad teinud. Samuti on siin avatud muuseum, kuhu on väärtuslikumad aarded vaatamiseks välja pandud. Asjatundmatule piisab siin ringi vaatamiseks ühest tunnist tõelisele ajaloo- ja kultuurihuvilisele kulub pool päeva. Persepolisest 12 km põhjas asub Naqsh-e Rajab, mis kuulub koos kilomeeter eemal asuva Naqsh-e Rostamiga Marvdashti kultuurimälestiste kompleksi. Koos kandideerivad nad ka UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Naqsh-e Rajab on tegelikult kalju, millesse on raiutud nelja tähtsama Sassanite impeeriumissse kuuluva tegelase reljeefsed näokujud. Esimene neist on impeeriumi looja Ardheshir, siis tema järglane Shapur ja lõpuks Shapuri kaks poega Homizd ja Bahram. Naqsh-e Rostami kaljudesse on lisaks hobustega lahingustseenidele sisse raiutud ka neli hauakambrit Need kuuluvad Sassanite dünastia kuningale Dariusele ja tema poegadele Xerxesile, Artaxerxes I-le ja Darius II-le. Võimsama ülevaate saab kaugemalt vaadates, sest hauakambreid ümbritsevad reljeefid pole väga hästi säilinud. Lõpuks Pasargadae, mis asub Persepolisest 43 km kaugusel ja on üks viiest UNESCO kultuuripärandi nimekirja kuuluvast Iraani ajaloolistest mälestistest. Pasargadae oli Pärsia impeeriumi esimeseks pealinnaks. Esmalt tervitab meid samuti suur hauakamber, seekord küll suurtest kividest ja täiesti üksi keset põldu üles laotud. Pasargadae piirkond asub päris suurel maa-alal ja vaatamisväärsused on igal pool laiali. Sisuliselt siis mõned kivid ja sambatükid, mille juures võib lugeda, milline imepärane kuldsete kuplitega ja suurte mõõtmetega uhke ehitis siin kunagi asus. Nüüdseks on salapärasel moel ainult vundament sellest alles jäänud. Mõnel pool on näha veel pinnasest välja piiratud maalappe ja tõenäoliselt on paari aasta pärast ka neist kohtadest liiva seest mõned ehituskivid ja sambatükid välja rehitsetud. Huvitavaks teevad selle koha ainult siin-seal keset põldu tekkivad keeristuuled, mis tolmu ja kilekotte taeva poole keerutavad. Imrele tundub siin kõik üsna feik ja talle jääb mulje, et kiviplokid, millest suveniiritegijatel Persepolise kaljude koopiate väljaraiumine on ebaõnnestunud, on siia tassitud ja mööda põldu laiali kantud ning kellelgi on tulnud hea äriidee sellest vaatamisväärsus teha.
Meie tänase päeva lõpp-punktiks on Bazmi küla. See 200 elanikuga külake asub mägede vahel ja inimesed tegelevad siin põhiliselt põllumajandusega. Meid võõrustab siin oma kodus üks kohalik perekond, kes turistide majutusega ka endale lisa teenib. Majapidamine asub peaaegu küla keskel hästi suurel maa-alal. Siin on tohutult suur õuna-virsiku- viinamarja- ja pähkliaed. Koduses majapidamises peetakse veel koeri, kitsi, lambaid, hanesid ja kanu. Nagu enamikes Iraani maakülades elab ka siin koos neli põlvkonda inimesi.
Meie saabumise puhuks on peretütred rahvariietesse pandud ja hoiavad kandikul kuivatatud taimevarsi, mis on süüdatud põlema. Nende taimevarte põlemisel tekkiv suits peaks majast pahad vaimud eemale hoidma ja on külaliste tervitamise märgiks. Paraku puhub tuul suitsu lastele silma ja nad on hädas kandikute hoidmisega. Samuti on majaperemees Abbassil kombeks oma külalisi tervitada külla saabuva maa rahvuslipuga. Loomulikult pole ta Eestist midagi kuulnud ja tema lipukogust puudub meie trikoloor. Mees on kimbatuses millist lippu tervituseks valida. Kuuldes, et me inglise keeles räägime koogib ta oma lipukogust välja Suurbritannia lipu, kuid kohe taipab, et see pole hea mõte ja kaob sellega kähku meie vaateväljast. Elamiseks eraldatakse meile terve häärber, kus on köök, mitu magamistuba ja muud eluks vajalikud ruumid.
Esimese retke teeme kohe peremehe viljapuuaeda. Teel sinna möödub meist pulmaliste armee, keda valju hääle ja hüüete tõttu võiks esialgu pidada sõjaretkele suunduvateks indiaanlasteks.
Puuviljaaed on megasuur ja õunapuu all vedelevate õunte järgi võib arvata, et Allah on ka siinset kanti hea saagiga õnnistanud. Samuti laiuvad siin suured viinapuu istandused, pähklisalud ja paljud teised põllukultuuride alad. Kuna ka siin on hilissügis ja valmistutakse samasuguseks talveks nagu meil, siis on enamus saagist juba koristatud. Meie ülesandeks on korjata siit õunu, et homme nomaadidele kostiks viia.
Tagasi oma elamisse jõudes näitab Abbas tunnustuste- ja saavutustekogu, mida ta on oma äritegevuse eest saanud. Seintel ilutsevad aukirjad, fotod, ajalehe väljalõiked ja palju muud träni, mis kajastavad tema tegemiste saavutusi. Isegi president on tema tegevust tunnustanud. Samuti esitletakse meile video näol ringvaadet, mis sisaldavad klippe televisioonist ja on seotud temaga. CNN, VOX ja paljud muud telekanalid on mõned näited, kes on siin filmimas käinud. Kogu selle tegevuse juures on Abbas täis lapselikku õhinat ja uhkust, nagu oleks sünnipäevaks kallurauto saanud. Siin tutvume ka elus esimest korda ajaviitmisvormiga, mis paljudes araabiamaades ja siin Iraanis väga popp on. Vesipiibu tõmbamine, mis meile algul tundus veider ja mõttetu mulistamine, muudab kardinaalselt meie arusaama sellest tegevusest. Algul me küll keeldume viisakalt Abbasi pakutavast, kuid hiljem kui jahedus poeb naha vahele ja julgus saab võitu muliseb piip juba meie suus vahetpidamata nagu kuumaveeallikas.Oma emaga vesteldes jääb mulje, et Abbas on maa presidendiga väga rahul, kuid peatselt toimuva elektrihinna tõusu tõttu, saab ka viimane siiski oma osa. Pimeduse saabudes muutuvad külas olevad pudulojused ja koerad rahutuks. Hanede, kitsede, lammaste ja koerte selgelt erutuva häälitsuse põhjuseks on mägedest kostuv huntide ulgumine. kes pimeduse saabudes küla lähedusse hiilivad. Kogu see koduloomade ärevuskontserti ja huntide ulgumise segu meenutab üht episoodi multifilmist, kus koerad hauguvad, ümber küla uluvad näljased hundid ja õhus lendavad rebased. Abbas rahustab meie hirmunud olekut teadmisega, et see on siin täiesti tavaline nähtus ja tal on aias kuus tublit koera, kes ei lase midagi halba juhtuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar