Hommikul kell 8 jõuame rongiga Pärsia lahe äärde asuvasse Bandar Abbassi linna. Rongist väljudes tabab meid hapnikupuudus, tappev kuumus ja suur õhuniiskus viivad selge mõistuse koheselt. 5 minutiga on seljas olev särk läbimärg. Seekord sõidame kesklinna ühistranspordiga. Linnas üritame leida kohta hommikusöögiks ja sadamat, et edasi Qeshmi saarele sõita. Söögikoha leidmisega väga lihtsalt ei lähe, sest paljud kohad on veel avamata. Meie nõutut olekut märkab üks kohalik sõjaväelane, kes on kohe loomulikult nõus ka meid abistama. Tema abiga saame kõhu täis ja tagatipuks aitab ta meil muretseda bussipiletid kolmapäevaks Shirazi ning juhatab sadamasse, et saaksime minna ilma seiklusteta õigele laevale. Kokku kulutame tema ajast üle tunni ja vaevatasust ei taha noormees mitte midagi kuulda. Ta jätab isegi oma telefoninumbri, juhuks kui peaksime hätta sattuma. Poole tunniga viib kiirpaat meid üle väina Qeshmile.
Saare pindalaks väidetakse 1295 km2 ja ta on 2x väiksem kui näiteks Saaremaa. Maksimaalne pikkus on 110 km ja laius jääb 7-35km. vahele. Tervel saarel elab umbes 100 000 hinge. Kliima suhtes on see unistuste koht, sest aasta keskmine temperatuur on 27 kraadi. Suur niiskus teeb siin olemise algul raskeks, kuid inimene harjub ju kõigega. Tegelikult on Qeshm üks kummaline koht. Igatahes ei sarnane siinne elu-olu üldsegi varem Iraanis nähtule ja tundub, nagu me polekski enam Iraanis. Kiirpaat toob meid Qeshm Towni, mis on saare suurim keskus idakaldal. Siinne linnapilt jätab küll mulje, et varsti on linnakese asemel Dubai taoline kaubandusmetropol. Üle linna on igal pool pooleliolevaid ehitisi, millest piltide järgi peaksid kerkima uhked äri- ja kaubandushooned või hotellid. Mitmed keskused on juba valmis. Tänavatel sõidavad oluliselt suuremad, uuemad ja uhkemad autod. Liiklus on ka tunduvalt organiseeritum kui mandril. Elanikud on nahavärvi poolest tumedamad ning väga paljude välimusest on näha Aafrika päritolu. Naiste rõivakollektsioon lisab veelgi täpsustust meie võrdlusele linnuriigiga. Paljud naised varjavad näo nokataolise maski taha, et kombekalt tagasihoidlikud välja näha. Ka sulestik on neil siin kirjum, musta kanga asemel on paljud naised keritud hoopis lilleliste või kirjude kardinariide taoliste kangaste sisse, mõni ime, et veel kardinapuu taga ei lohise. Veel jääb mulje, et pearätt kannab siin rohkem kaelaräti funktsiooni. Väga paljudel tüdrukutel on juuksed uhkelt blondeeritud ja tukk võimsalt püsti aetud, nii et rätt sinna peale ei ulatu ja seda ilu jätkub ka meeste pilkudele. Näib et aastatega rätid vajuvad siin juustelt kuklale sama kiiresti, kui kahaneb Surnumere veetase.
Laseme end sadamast taksoga hotellini sõidutada. Meie abiline Bandar Abbassist on ka kirja pannud farsikeelse juhatuse taksojuhile, et too selle järgi meid õigesse hotelli oskaks tuua. Sõiame hoopis teise hotellini ja arvestades seda, kuivõrd agaralt juht sebib, et meid ustest sisse aidata ja siinseid tube demonstreerida, tundub, et mehel on selle hotelliga isiklikum side. Hotell nimega Qeshm Heaven Hotel on samuti hoopis uuest klassist, kui need, kus varasemalt ööbinud oleme. Poole miljoni eest on meie kasutada maja suurune elamine - elutuba, söögituba, köök, 2 tualettruumi, 2 magamistuba ja 3 rõdu. Kokku võiks siin voodite arvu järgi ööbida 6 inimest ja seda võimalust paljud pered kasutavadki. Nagu kõikides hotellides on ka siin seinale kinnitatud kolmnurka meenutav tähis, mis on palvetamissuund ehk qibla ja näitab prohveti sünnilinna Meka poole. Selle pühamast pühas linnas oleva Kaaba kivi suunas palvetavad kõik moslemid. Loomulikult leidub kapis pisikene palvevaip, väike kivi ja pühakiri koraan.
Saare pindalaks väidetakse 1295 km2 ja ta on 2x väiksem kui näiteks Saaremaa. Maksimaalne pikkus on 110 km ja laius jääb 7-35km. vahele. Tervel saarel elab umbes 100 000 hinge. Kliima suhtes on see unistuste koht, sest aasta keskmine temperatuur on 27 kraadi. Suur niiskus teeb siin olemise algul raskeks, kuid inimene harjub ju kõigega. Tegelikult on Qeshm üks kummaline koht. Igatahes ei sarnane siinne elu-olu üldsegi varem Iraanis nähtule ja tundub, nagu me polekski enam Iraanis. Kiirpaat toob meid Qeshm Towni, mis on saare suurim keskus idakaldal. Siinne linnapilt jätab küll mulje, et varsti on linnakese asemel Dubai taoline kaubandusmetropol. Üle linna on igal pool pooleliolevaid ehitisi, millest piltide järgi peaksid kerkima uhked äri- ja kaubandushooned või hotellid. Mitmed keskused on juba valmis. Tänavatel sõidavad oluliselt suuremad, uuemad ja uhkemad autod. Liiklus on ka tunduvalt organiseeritum kui mandril. Elanikud on nahavärvi poolest tumedamad ning väga paljude välimusest on näha Aafrika päritolu. Naiste rõivakollektsioon lisab veelgi täpsustust meie võrdlusele linnuriigiga. Paljud naised varjavad näo nokataolise maski taha, et kombekalt tagasihoidlikud välja näha. Ka sulestik on neil siin kirjum, musta kanga asemel on paljud naised keritud hoopis lilleliste või kirjude kardinariide taoliste kangaste sisse, mõni ime, et veel kardinapuu taga ei lohise. Veel jääb mulje, et pearätt kannab siin rohkem kaelaräti funktsiooni. Väga paljudel tüdrukutel on juuksed uhkelt blondeeritud ja tukk võimsalt püsti aetud, nii et rätt sinna peale ei ulatu ja seda ilu jätkub ka meeste pilkudele. Näib et aastatega rätid vajuvad siin juustelt kuklale sama kiiresti, kui kahaneb Surnumere veetase.
Laseme end sadamast taksoga hotellini sõidutada. Meie abiline Bandar Abbassist on ka kirja pannud farsikeelse juhatuse taksojuhile, et too selle järgi meid õigesse hotelli oskaks tuua. Sõiame hoopis teise hotellini ja arvestades seda, kuivõrd agaralt juht sebib, et meid ustest sisse aidata ja siinseid tube demonstreerida, tundub, et mehel on selle hotelliga isiklikum side. Hotell nimega Qeshm Heaven Hotel on samuti hoopis uuest klassist, kui need, kus varasemalt ööbinud oleme. Poole miljoni eest on meie kasutada maja suurune elamine - elutuba, söögituba, köök, 2 tualettruumi, 2 magamistuba ja 3 rõdu. Kokku võiks siin voodite arvu järgi ööbida 6 inimest ja seda võimalust paljud pered kasutavadki. Nagu kõikides hotellides on ka siin seinale kinnitatud kolmnurka meenutav tähis, mis on palvetamissuund ehk qibla ja näitab prohveti sünnilinna Meka poole. Selle pühamast pühas linnas oleva Kaaba kivi suunas palvetavad kõik moslemid. Loomulikult leidub kapis pisikene palvevaip, väike kivi ja pühakiri koraan.
Toa hind jääb ikka samaks, sõltumata sellest, palju inimesi kokku ööbimas on. Lisaks asub hotell kõikide suuremate kaubanduskeskuste läheduses. Esmalt lähemegi kaubandusega tutvuma, et oma veetagavarasid täiendada. Vett kulub siin tõepoolest palju, lihtsam oleks ehk endaga ratastel veemahutit kaasas vedada, kui pudel pudeli järel uusi ostmas käia. Kaubandus pakub samuti kõike, mida eluks vaja on, kuid kuna tegemist on ühe Iraani erimajandustsooniga, on enamus kaupu välismaist päritolu ja odavamad, kui mandril. Seepärast ka kohalike huvi siinse kaubanduse vastu eriti intensiivne. Enamasti on suured keskused täis riideid, elektroonikat, parfümeeriat, vähem on toidukaupa, kuid ka nende osas on lääne br2ndid esindatud. Tegelikult jätavad kaubanduskeskused sortimendi järgi turu mulje - butiigid on väikesed ja selle asemel, et kaup vaatamiseks välja panna, on kõik kokku volditud ja kuhjadesse tõstetud. Uued keskused tunduvad tulevat suuremad ja ruumikamad. Poed ja kaubanduskeskused on ka koht, kus suurele kuumusele leevendust saada. Kui meie kodumaal sulgeme uksi ja aknaid selleks, et külm sisse ei pääseks, siis siin on asi vastupidi - uksed suletakse selleks, et külm välja ei pääseks. Seda enam on veider poes müügil näha kudumeid ja talvejopesid. Sarnaselt muudele linnadele Iraanis suudame ka siin endale kodustada ühe kohaliku ja lisaks ka tema "k6rge IQ tasemega" sõbra, kes küll inglise keelt eriti ei oska, aga teab oma vanust ja kultuuritausta arvestades väga kummalisi asju Leedu riigist ja Gorbatshovist. Meie sõber ise töötab kunstlillede poes. See on siin ja kogu Iraanis väga tulus äri. K6ik hotellid, söögikohad on kunstlilledega kaunistatud ja ilmselt jätkub neid ka kodudesse. Sõber annab meile juhtnööre koha peal liiklemiseks ja aitab meile ka reisijuhti leida. Lisaks teame alati, kuhu oma küsmiustega pöörduda, kui abi peaks vaja minema. Kaubandusest jäävad silma veel arvukad puu- ja juurviljapoekesed ja selane valik. Kartuleid süüakse siin ilmsesti oluliselt rohkem, kui mandri Iraanis. Maksmisel öeldakse meile hind alati by default dirhamites, mitte riaalides, sest enamasti tulevad inimesed siia Üendemiraatidest. See Iraani osa on välismaalt sisenemiseks ka viisavaba. Suhtlemisel on siin rohkem vaja head füüsilist väljendusoskust, et käte-jalgadega oma soovid arusaadavaks teha. Inglise keele rääkijaid on vähe. Õnneks on ka huvi meie vastu tunduvalt väiksem, kui siiani kogenud oleme. Hotellitöötajad on samuti inglise keelega hädas. Meie hotellis interneti kasutamise võimalus puudub, kuid kõrvalhotellis on see olemas. Sealne töötaja, kes on üleni musta kangasse mässitud aga meie soove hästi ei mõista. Algul arvab ta , et soovime ennast hotelli sisse kirjutada ja kutsub appi kolleegi, kel samuti inglise keelega raskusi on. Viimane lahendab endale ebamugava olukorra moel, teatades meile, et nad teenendavad ainult kohalikke.
Läheme õhtul veel endale homseks linnast vett ostma ja maja välisseinal on näha erinevas suuruses ringi siblivaid sisalikke. Kuna rõduuks on meil lahti, võime vaid ette kujutada, mitu loomakest tagasi tulles meie elamise vallutanud on.
Läheme õhtul veel endale homseks linnast vett ostma ja maja välisseinal on näha erinevas suuruses ringi siblivaid sisalikke. Kuna rõduuks on meil lahti, võime vaid ette kujutada, mitu loomakest tagasi tulles meie elamise vallutanud on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar