Bam - Rayen - Mahan

Bam enne ja pärast maavärinat.

Täna on plaanis külastada 6-aasta tagusest maavärinast räsitud Bami, seejärel Rayeni ja siis Mahani. Bam on Kermanist 204 km kaugusel mööda pikka igavat teed läbi kõrbe. Kohati on asfaldis suured lõhed, kohati on see uue vastu välja vahetatud. Praegu pole Bam turistidele eriti meelispaigaks, sest 2003 a maavärin hävitas 90% kuulsast mudakindlusest, mis siin peamiseks vaatamisväärsuseks oli. Lisaks on ka siin juhtumisi mõned turistid ajutiselt kaduma läinud. Nüüd käivad tsitadelli juures suured restaureerimistööd ja Allah ise teab millal kindlus uuesti üles ehitatud saab. Turiste lubatakse tööplatsile mööda tähistatud rada kuni kindluse kõrgemate müürideni, mis enam-vähem valmis on. Restaureerimata osad näevad välja lihtsalt ebakorrapärased tolmu- ja mudakuhjad. Ka linnakeses endas on näha ehitustegevust, paljude majade teine korrus on väljaehitamisel, kuid silmab ka veel täiesti rusuhunnikuks jäänud hooneid. Kokku sõidame maha 2 tundi ja veedame kohapeal kõigest 20 minutit.
Edasi külastame Rayeni, mis peale Bami hävingut on kõvasti populaarsust kogunud. Tegemist on samasuguse mudatellistest tsitadelliga, kuid see jäi maavärinast puutumata. Nüüd on selle seinad ja müürid ka ilusti üle vuntsitud. Kompleksi pääsemine osutub keerulisemaks, kui arvata oskasime. Piletimüüja küsib meilt palju farsikeelseid küsimusi, millest me mõhkugi aru ei saa ja vastame oma parema äranägemise järgi. Lõpuks, pärast 10-minutilist paberitööd ja küsitlemist lubatakse sisse. Oleme kogu selle suure kompleksi peale ainsad külastajad. Siin ringi likumine meenutab psühholoogide kasutatud labürindi ülesandeid - palju käike, tunneleid ja tupikuid. Kindluseosa on uhkemini üles ehitatud. Sealt pääseb ka ülemisele korrusele, kus saab kogu kompleksist parema ülevaate. Enne äraminekut virgub sissepääsu juures oleval kushetil tukkuv teine ametnik ja küsib veel meie passe näha. Tundub, et sisenemisel on meie päritolumaa neile segaseks jäänud ja nüüd on vaja see üle kontrollida. Lõpuks lubatakse ka välja ja saame jätkata teed Mahani poole.
Mahanis läheme esmalt printsi aedu vaatama. Kui Bam ja Rayen üllatasid turistide ja inimeste vähesusega, siis siin on kylastajaid liigagi palju. Saame aimu, milline on superstaari elu. Meile järgneb igal pool suur saatjaskond ja fotograafide armee. Aeda ei saagi eriti vaadata, sest rohkem peab vastama kohalike küsimustele ja poseerima küll äiade-ämmade ja sülelastega. Samasugune populaarsus saadab meid ka teises siin asuvas vaatamisväärsuse juures, Ne'matollah Vali mausoleumis. Kohalikele on see väga püha koht. Meie taksojuht on juba kohale sõites närviline ja palub kindlasti vähemalt 45 minuti pärast tagasi olla. Siingi tulevad kohalikud meid vaatama ja katsuma nagu pühakujusid, ainult et siin on huvi meie vastu kuidagi agressiivsem. Kohalikud, kes vähegi inglise keelt räägivad, püüavad oma usu ja veendumustega meidki "mürgitada". Kahjuks on nii, et piirkonna pühamas kohas varastatakse meilt lipud ära.
Tagasi Kermani jõuame plaanitust hiljem, sest kohalike meeletu tähelepanu all oleme aega rohkem kulutanud. Meie reisijuht Hossein juba ootab ja tal on plaanis näidata meile kohalikku rahvussporti ehk zurkhaneh'd. Tegelikult pole see üldse sport vaid rituaalne performance, mida harrastavad ainult mehed. Esmalt vahetavad esinejad oma riided kostüümide vastu, milleks on värvilised T-särgid ja traditsioonilise mustriga kirjud shortsid. Kogu üritust juhib eeslaulja, kes kõrgelt kapiitlist trumme põristab ja valjult laulab. Esmalt tehakse ühes rütmis ja päris pikalt venitusharjutusi, siis võetakse kätte keeglid, mida ette-taha koogutatakse ja lõpuks peavad kõik dervishite kombel pöörlema. Koos ilukõnega vahepeal ning lõpus jagatavate õpetussõnadega kestab see vaatemäng ligi 2 tundi. Ei saa ka varem ära minna, sest see pole viisakas. Pealtvaatajatele jagatakse teed ja küpsiseid. Tänane üritus on eriti põhjalik, sest kohal on mitmed tähtsad selle "spordi" juhtfiguurid ümbruskaudsetest linnadest. Kohalikud on pakkunud meile võimalust ka mujal sellest etendusest osa saada. Selle ürituse rituaalne mõte jääb aga kultuuri tundmata arusaamatuks.

Kerman. (Moest ja riietumistavadest)

Kermani jõuame kell 7 hommikul. Koos vahepeatustega kujuneb meie sõidu pikkuseks 7 tundi. Siin on meie peatuskohaks hotell Akhavan. Seda hotelli peavad 2 venda. Nad on ise kogu aeg kohal ja uurivad igalt külaliselt kas kõik on ikka OK. Vendi jätkub igale poole - vastuvõtulauda ja isegi kööki. Meie rahvuskaaslased, keda Yazdis nägime, on siin eestlastest hea mulje jätnud. Hotelli sisenedes tervitab meid teiste lippude hulgas ka Eesti trikoloor. Peale hotelli registreerumist kupatame kohe bazaarile. Kaks kohalikku tüdrukut, kes tahavad ka oma inglise keelt praktiseerida, aitavad meid tänutäheks takso saamisel ja hinna kauplemisel. Enamikud autod saadetakse kohe minema, sest nõutud hind tundub neile liiga kõrge. Tänu tüdrukute entusiasmile saame peagi hea hinnaga takso.
Kermani bazaar asub linna südames. Bazaari pikkuseks on u 1,2 km. Seda kauplemiskohta peetakse Iraani vanimaks. Enamus siin pakutav on kuulsate firmasiltidega varustatud Iraanis toodetud kaup. Bazaaril pakutavat kaupa vaadates meenuvad kohe 90-ndad meie turgudel. Siin müüakse kõike - riideid, tehnikat, kulda, parfümeeriat, õmblusmasinaid, kirjatarbeid, maitseaineid, puuvilju..... Ühesõnaga kõike, mis eluks vajalik. Puu- ja köögiviljade hinnad on siin odavad. Granaatõunad maksavad 10000 riaali (1 USD), samapalu maksavad ka kurgid, tomatid. Kõige tähtsam on see, et kõik pakutav värske on tõeliselt maitsev
Siin Iraani piirkonnas elavad tavalisest Iraanlasest tõmmumad inimesed. Meie oma kahvatu ilmega jääme kohe kõigile silma. Kõikjal hüütakse meile "Hello, salam, welcome, where are you from?" Põhilised hüütavad fraasid on farsi- ( pärsia-) keelsed, millest me tuhkagi aru ei saa. Lõuna ajal puhkame jalga Jame moshee õuel. Vaatame palvetavaid inimesi ja samuti ei anta meile ka siin rahu. Huvitav on vaadata kohalike võitlust ujeduse ja uudishimu vahel. Algul tehakse asja veekraanide juurde, mille läheduses me istume, siis sätitakse riideid, juukseid ja endalegi ootamatult leiavad kaks noorukit end meie kõrvalt. Uudishimu saab kiirelt võitu ja jälle üylvatakse meid üle tuttavate küsimustega. Tundub, et noored küll õpivad koolis inglise keelt, kuid kahjuks pole neil siin praktiseerimisvõimalust. Sõnaseadmine tekitab palju raskusi. Samas on tahtmine väga suur. Jutu jätkudes tunnevad paljud ennast kindlamalt ja rääkimine on kergem. Satume siin kokku ühe valgevenelasega, kes on oma uueks kodumaaks valinud Iraani. Temaga saame vestelda vene keeles, kuid ta räägib vabalt inglise ja farsi keelt. Alati jätavad kõik jutukaaslased oma telefoninumbrid, et saaksime vajadusel abi küsida. Tundub, et võõra abistamine on neil siin südameasjaks. Päeva teisel poolel tekivad taevasse pilved, kuid neist pole eriti abi kuumuse leevendamisel. Päevasel ajal inimesi eriti ei liigu, sest päikesepaiste koos kõrbest tuleva kuumusega on pea talumatu. Kõik püüavad oma asjatoimetused teha hommikul v6i siis õhtusel ajal. Linn hakkab elama siis, kui päike on loojunud. Siis kogunetakse juttu ajama, teed jooma ja külastatakse poode. Tänavapildis on näha, et inimese lahutamatu kaaslane on mobiiltelefon. Seda näpitakse igal vabal momendil ja sealt kostev vali muusika on kuuldav kaugele. Poode tänavatel on tõesti palju. Võrreldes teiste Iraani linnade poodidega on Kermanis ka palju Hiinast pärit kaupa. Isegi tuntud brändid nagu NIKE, ADIDAS või GUCCI on järele tehtud. Tegelikult pole neil toodetel mingist sarnasust originaaliga. Letilt võib leida palju identseid tooteid millel ühel ilutseb kiri NIKI ja teisel AIDAS. Riiete kandmise osas on kohalikud maitsekad, niipalju kui see on siin üldse võimalik. Riided on küll kohalikku päritolu, kuid need on hästi kokku sobitatud. Saab rääkida ainult meestemoest, sest Iraani naiste riietus tänaval on pea ühesugune. Peas rätikud, et juukseid katta ja seljas figuuri varjvad erinevad riietusesemed. Põhiliselt on need musta või halli värvi. Naistel on katmata juuste ja liibuvate riietega tänaval käimine keelatud. Nende riietus peab varjama välimust ja rõhutama tagasihoidlikkust. Samuti peab meeste juukselõikus olema kooskõlas islamiusu väärtustega. Nõuetele mittevastavaid riideid kandvaid inimesi võib karistada ihunuhtluse, rahatrahvi või vangistusega. Kohati meenutab Iraani naiste riietumisnõue linnuriiki, kus emased on enamuses ühevärvilised, väljapaistmatud, vaiksed ja mittemidagiütlevad. Isased seevastu on mitmevärvilised, kärarikkad, kaunistatud erinevate aplikatsioonide ja aksessuaaridega ning püüavad igal moel silma paista. Samas pakutakse ka naisteriiete poodides värvilisi, edevaid ja nappe riideid, kuid arvatavasti saavad nad neid kanda ainult kodudes. Kõik Iraani saabuvad välisturistid peavad riietuma kohalike tavade järgi. Naistel on kohustuslik kanda rätti, et varjata juukseid. Kindlasti peavad naistel olema kaetud õlad ja jalad, meestel seevastu on lubatud vabamalt riietuda. Siiski vaadatakse imelikult kui mees kannab lühikesi pükse ja käib varbavahe-plätudega. Kohalikud hakkavad selle üle isegi naerma ja peavad sind poolearuliseks. Naiste juuste ja rätikuteema jätkuks võib oma nähtu põhjal öelda, et päekruvitud juustekrunnid ja blondeeritud tukad ei taha enam teadlikult rätiku alla ära mahtuda. Isegi meie võõrustajal Yazdis, kellel kül taevasse kõrguvat soengut pähe punutud polnud, kippus ikkagi kohustuslik kattematerjal juustelt libisema.....
Võrreldes araabiamaadega on Iraanis puhtust mõnevõrra rohkem ja seda vähemalt linnades. Linnades on näha isegi prügikaste, mis siinses kultuuris on haruldane nähtus. Ka tänavad ei ole nii prahised kui naaberiikides, seevastu suurte teede ääres, eriti neis kohtades, mis jäävad asulate lähedusse, on teeäär paksult täis plastpudeleid, plekkpurke ja kilekotte. Pealegi kannab tuul neid mööda ilma laiali.
Samuti suitsetatakse siin vähem, kui araabiamaades. Söögikohtades, bussides, bussi -ja raudteejaamades, vaatamisväärsuste juures ja paljudes hoonetes ilutsevad sutsetamist keelavad sildid. Enamlevinud on siin tavalisest lühemad ja peenemad sigaretid. Nende eelis on see, et maksavad vähem.

Abyaneh - Esfahan.

Täna on reisi kuues päev ja me pole seniajani näinud taevas ühtegi pilve. Igal pool kus me liigume püüame hoida varjulisse kohta. Päike kõrvetab meeletult. Temperatuuri kohta ei oska midagi öelda, sest linnapildis termomeetreid näha pole. Tänane tee viib meid väikesesse mägikülla nimega Abyaneh, mis on üks vanimaid asustatud paiku Iraanis. Seda küla nimetatakse veel sissepääsuks Iraani ajalukku. Küla asub mäejalamil ja majad on ehitatud mööda mäekülge. üles. Majade fassaadid on punast tooni, sest nende ehitamiseks ja viimistlemiseks on kasutatud punast savi. Üleval mäe otsas mõlemal pool küla on vanad kindlused, kust palju aegu tagasi küla valvati. Nüüd on neist järel ainult varemed. Hetkel elab siin umbes 300 inimest. Põhiliselt vanemad, sest noored on läinud linna. Meeste peamiseks riietuseks on siin kottpüksid. Naised kannavad pikka lilledega kaunistatud valget rätti ja pikka seelikut. Siinsete naiste pildistamine on riigi poolt keelatud, mida hoiatavad ka kohalikus keeles olevad sildid. Küla ajaloolist ilmet rikub pealetungiv moderniseerumine. Paljude majade katused on kaetud fooliumiga ja majaseinu on lapitud halli tsemendiga. Õnneks ehitatakse uusi maju vanu traditsioone jälgides. Külas on näha liikumas väga vähe inimesi. Tuule poolt tekitatud helid mõjuvad hitchcockilikult isegi keset päeva. Meenuvad vanad vesternid. Mõnede majade katustele on pandud kuivama tükeldatud puuvilju ja tuul levitab nende head lõhna kaugele.
Peale lõunat jõuame Esfahani tagasi. Esmalt peame leidma võimaluse jõuda meie järgmisse sihtkohta Kermani. Kuna rongipiletid on juba mitu päeva ette välja müüdud, tuleb minna bussiga. Et jällegi oma päevast aega kokku hoida, otsustasime sõita öösel. Meie suureks üllatuseks saab bussipileteid osat ka hotellist. Hotellitöötaja otsib arvuti taga olevast juhtmeterägastikust välja ühe otsa, pistab selle arvutisse ja nii luuaksegi nagu nõiaväel ühendus bussipiletite broneerimiskeskusega. Selline interneti teel bussi- rongi- voi lennupiletite broneerimise võimalus on olemas pea kõikides linnades. Meie piletid trükitakse välja ühele vanale paberile, mille teine pool on veel kasutamiskõlblik. Et piletile vajalikku formaati saada kasutatakse kääride asemel rebimistehnikat. Terve pilet rebitakse mööda piirjooni lehe küljest lahti ja paberi puhas osa jääb ootama uut kasutamist. Enne bussi väljumist jõuame veel keha kinnitada ja teha tiiru bazaaril. Inimesi liigub vähem, nii jõuame märgata ka asju, mis varem kiirustades ja suure sagimise tõttu märkamatuks jäid. Näiteks istub ühes nurgas maas suhteliselt liikumatu must kott plastkarbiga annetuste jaoks. Isegi nägu pole näha. Jääbki teadmata, kas seal all ka kedagi on või mitte.
Hämaras tuleb siin liikumisega ettevaatlik olla. Üldise reeglina on sõidutee ja kõnnitee eraldatud sygava kraaviga, millest ülesaamiseks on ehitatud sillakesed või tuleb sealt lihtsalt üle hüpata. Kui sellega mitte arvestada, võib pimedas kogemata kraavi kukkuda. Nii juhtus ka Imrega, kui teed ületades oli järsku näha ainult asfaldi kohal lehvivat Eesti lipukest. Tulemuseks marrastatud käed ja jalad. Tavaliselt on need kraavid vett täis ja nad voolavad allamäge viies endaga kaasa kõike sodi ja praht mida vesi kanda suudab.
Bussijaama minekuks peame leidma takso. See pole jälle just kõige kergem ülesanne, sest on tipptund ja kõik möödasõitvad taksod juhtuvad olema täis. Meil aga tiksub halastamatult aeg bussi väljumiseni. Lõpuks siiski õnnestub üks auto peatada. Kiiruga kupatatakse Imre oma suurte kottidega istuma ette ja Margus oma kottidega tahaistmele, kus taksojuht muuhulgas ka jalgratast transpordib. Kuna inglise keeles suhtlemisest suurt välja ei tule, läheme kiiresti üle zhestide ja piltide keelele. Ka seekordne sohver pole rahul riigi ja selle juhtidega. Selle kinnituseks näitab ta rahatähelt mulla pilti ja teatab, et see on diktaator ja fashist. Võrdluseks toob ta Hitleri ja Mussolini. Tiheda liikluse tõttu meie sõit venib. Kuna ehitatakse metrood, on osa sõidurajast kinni pandud. Et sõit kiiremini kulgeks algab kultuuriprogramm - kindalaekast otsitakse välja vana kassett kohalike hittlugudega ja see torgatakse automakki. Lint venitab ja on vähemalt mitmeid kümneid kordi vahele kerinud. Õnneks oleme kohalikku muusikat juba niipalju kuulanud, et tänu meie ettekujutusele võime aimata millised helisid see lint sisaldada võib. Kui ehitustsoonist möödas oleme katsub juht kaotatud aega kiiruse lisamisega tasa teha ning Imre kommentaari peale "Schumacher" kütab juht kiirust veelgi juurde. Tänu sellele olemegi enam-vähem õigeks ajaks kohal.
Tegelikult pole kunagi olnud olulist tarvidust bussijaamas nõutud pool tundi enne väljumist kohal olla. Buss ootab ikka kõik reisijad ära. Seekord sõidame uue, moodsa ja mugava bussiga. Kõik bussid ja suured veoautod, mis Iraanis liiguvad on tuunitud värviliste vilkuvate tuledega. Tekib tunne, nagu oleks aasta läbi oleks. Moodsa bussi tõttu on ilmselt ka töössesuhtumine ja teenindus on hoopis uuel tasemel. Üllatav on see, et meie kotid märgistatakse numbrilipikutega enne pakiruumi asetamist. Lisaks käib reisisaatja enne bussi väljumist bussijaama juures olevast kioskist krõpse ja mahla ostmas, mida hiljem reisijatele jagatakse. Et öine sõit kiiremini kulgeks hakatakse näitama üht lahingufilmi Iraani-Iraagi sõjast. Filmi tegevus toimub sõjatandrist eemal ja taustaheli, mis sisaldab kitse haledat mökitamist ja üht pommiplahvatust, mängitakse ühe minuti jooksul järjepanu maha 5 korda. Tunniajases filmis jõuame seda helilõiku kuulata tervelt 300 korda. 10 minuti pärast vahetuvad kaadrid hoopis teise filmiga, mis räägib kohaliku lennuki kaaperdamisest ja sellele järgnevast kaosest. Loomulikult ei sisalda kaos tulistamist, ega pommiõhkimist, vaid ägetat sõnasõda ja pabernugadega ning mängupüstolitega vehkimist. Niiviisi 10-minutiliste tsüklitena vaheldumisi saavadki lõpuks mõlemad filmid vaadatud. Kasina eelarve tõttu pole linateosed eriti pikad. Filmi lõpud seletatakse ära ekraanile ilmuvas tekstilistes lühikokkuvõtetes.

Esfahan (Isfahan)

Esfahani jõuame kell 4 hommikul. Läheme oma hotelli ja saame jälle magama muezzinite palvehüüdude saatel. Meie öömaja asub 2-3 km kaugusel linna südamest - Imam Square väljakust. See hotell on odav ja spartalikult lihtsa sisustusega. Puhtuse üle võiks siiski nuriseda. Kraanist saab ainult joogikõlbmatut vett, nagu hoiatav silt teatab.
Tänane päev kulub linnaga tutvumiseks. Esmalt Imaami väljak, möned mosheed, paleed ja kuulsad sillad - Shahrestan, Marnan, Khaju, Si-o-Seh Pol, Joui. Suur osa ajast linnas kulub kohalikega suhtlemisele. Turiste olla siin sel aastal vähe näha ja need, kda näeme, liiguvad enamasti gruppides. Paljud tahavad väga võõramaalastega rääkida, kuigi keeleoskus on napp. Kõikide jutust kumab välja, et siin Iraanis pole sugugi hea elada. Üks poiss julgeb meid nähes kohe üle pargi hüüda, et "Iran is bad, very bad." Samuti ei näita oma tagasihoidlikkust välja tüdrukud, kes ise meie juurde tulevad ja kättpidi teretavad. Pakutakse õuna, teed, pähkleid. Samuti kutsutakse oma seltskonda. Jääme ühe leivaküpsetuskoha juures vaatama, kuidas kohalikku söögikõrvast tehakse. Kitsa suuga kuum ahi täidetakse kõigepealt pisikeste kividega. Kui kivid on kuumenenud asetatakse neile lahtirullitud leivatainas, mis küpseb seal 5-7 minutit. Leiva väljatõstmisel ahjust on selle küljes mõned kivid, mis eemaldatakse resti peal. Meid kutsutakse isegi ahju lähedale vaatama ja pagar soovib saada pilti endast ja oma tulemusest ja siis veel pilti Margusega. Tänutäheks ulatab meile sooja leiva ja ei taha selle eest isegi raha saada. Niiviisi soojalt maitseb leib tõesti hästi. Järgmise tänava juures vaatame moshee restaureerimist. Mõned töölised, kellel on puhkepaus joovad seal läheduses teed. Muidugi palutakse meid ka "lauda" ja kostitatakse teega. Kuigi me üksteisest sõnagi aru ei saa, on kõik rõõmsad.
Järgmisena suundume Esfahani kuulsatele sildadele. Sildade ümbrusesse on rajatud suured pargid ja alleed, olemas on kõik võimalused puhkuseks ja vaba aja veetmiseks. See on koht, kus noorem generatsioon käib omavahel kohtumas ja kohtamas. Ka nemad tulevad meiega julgelt tutvust sobitama ja kiruvad oma kesist elu siin Iraani Islamivabariigis. Marguse piiravad sisse kaks kohalikku, kes tunnevad huvi, mis lääne meedias Iraanist räägitakse ja kas valimistejärgseid rahutusi ka kajastati ning seletavad, kui kehv elu on poliitvangil. Üks neist on oma ilusatest mustadest kiharatest seetõttu ilma jäänud ja pole enam midagi lakiga üles seada. Ja üldse olevat siin keeruline, kuna ei tohi vabalt mõelda ja oma arvamust avaldada ja tüdrukuid ei näe. Imre jääb oma kõndimisega veidi maha ja kohalikud näitavad kohe suuna kätte, kuhupoole Margus suundus. Turiste on siin vähe ja seepärast jääme me kohe kohalikele silma.
Õhtul veedame aega bazaaril. Ühes vaibapoes kohtume muheda vanahärraga, kes on väga rõõmus, kui saab teada, et Eestist pärit oleme. Ta nimelt on aegu tagasi naitunud ühe eesti tütarlapsega Räpinast ja teab päris mitmeid Eesti väikelinna nimesid. Õhtupoole on bazaaril sagimist vähem, kohalikke eriti palju ei liigu ja turistid on ka kuhugi kadunud. Järgmises nomaadipoekeses teeme mõned ostud ja märkame, et laua peale klaasi alla on asetatud suur paberrahade väljapanek. Need on siia jäetud erinevate maade turistide poolt. Märgates, et selles kollektsioonis Eesti raha puudub, anname ka oma panuse kogu täiendamisele. Jätame siia 10-kroonise. Kaupmees, nähes rahatähel Jakob Hurta, väljendab siirast äratundmisrõõmu ja teatab, et "Ahhaa, see on Lenin siin, eksole."

Liiklus Iraani teedel

Kohalik liikuluskultuur ja selle toimimine on eestlastele täiesti mõistmatu, vähemalt alguses. See toimib siin paremini, kui meil kodus. Liikumine toimub täiesti viimase piiri peal alates sõidukiirustest ja lõpetades pikivahedega. Meie suureks üllatuseks on turvavöö siin täiesti au sees, sest lahtise turvavööga sõitmise eest on ette nähtud trahv 7 USD. Osad kasutavad, osad mitte, aga rohkem siis, kui sõit viib linnast välja. Kiiruse ületamise eest jääb juht autost kohe ilma ja peab selle hiljem umbes 100 USD trahvi eest välja lunastama. Kui juht tabatakse sõidu ajal mobiiliga rääkimas saab ta trahvi 25 USD. Kui punase fooritule ajal on liikumine võimalik, siis tehakse seda kindlasti. Isegi siis, kui politseiauto juhtub kõrval olema. Pahatihti pole vahet, mis tuli fooris põleb, sest liigub see rivi kus on osavamad juhid ja jätavad pikivahe olematuks, et küljelt tulev auto ei saaks oma nokka vahele pista. Kui küljelt tuleva auto nina ikkagi suudetakse vahele pista siis hakkab liikuma see rivi, kuni järgmise korrani. Üdiselt plingivad foorid siin niisama nagu jõulutuled ja töötavad foorid rohkem segavad liikluse vaba kulgemist. Paljud foorid plingivad seepärast, et äratada tähelepanu liikluskorra muudatuse või ees ootava manöövri suhtes. Ülekäiguraja vajadus on nullilähedane. Esiteks ei pea juht seda mittemillekski ja teiseks ületavad jalakäijad teed ikka sealt, kust nad heaks arvavad. Mitmerealist sõidurada saab ületada ainult üks sõidurada korraga. Kui tahad teed ületada, siis pead arvestama, et ükski juht sinu pärast kinni pidama ei hakka. Tuleb viia vastavusse enda ja auto liikumiskiirus ja otsustada, kuna on õige aeg minna.
Vürtsi kogu kulgemisele lisavad mootorratuurid, keda nii sõidu-kui kõnniteedel liigub päris ohtralt ning kes on oma võrridega võimelised tegema kõige imelisemaid manöövreid. Põhim6tteliselt sõidavad nad igal pool, kus tahavad ja kus on võimalik. Kuigi kiiver peaks olema kohustuslik kannab seda vaid mõni üksik juht, või on see lihtsalt imelise aksessuaarina ratta küljes. Pimedal ajal on mõistlik sõita muidugi ilma tuledeta. Esiteks on olemas tänavavalgustus, teiseks on tee ilmselt tuttav ja lisaks sellele heidavad ju teiste autode tuled tänavale valgust, juhul kui tänavavalgustus ei tööta. Harjumatuna tundub veel reegel, et ringi peal olija peab ringteel ringi peale tulijale teed andma.
Bensiini hinnad siin on meie mõistes üle mõistuse odavad. 1 liiter maksab 1000 riaali (st umbes 1 kroon). See-eest on aga tangitava bensiini hulk piiratud. Igale autole saab kolme kuu jooksul tankida 300 liitrit. Kui sellest piirist üle minna, tuleb maksta 4-kordset hinda. Enne tankimist tuleb tanklas automaati sisestada kiibiga plastkaart, millele salvestatakse tangitud koguste näidud. Diisli hind on 160 riaali liitri eest (st 16 senti). Gaas maksab 540 riaali (umbes 54 senti). Sellest tulenevalt on siinkandis liiklemine valgele inimesele üliodav.
Meil on õnnestunud näha ka paari avariid, mis on olnud tagant sissesõitmised. Viimane toimus Kermanis tiheda liiklusega ringteel, kus meie silme all üks auto teisele tagant sisse sõitis nii et purustas tagumise tule. See, mis edasi sai, oli meie jaoks täielik yllatus. Autod peatusid loomulikult, kannatanud auto juht tuli välja, vaatas oma purustused üle, vihjas midagi süüdlasele ja ilma pikema jututa läinud ta oligi. Ega süüdlane ka liiklust enam kinni pidanud, jätkas oma sõitu, nagu poleks midagi juhtunud. Võib vaid arvata, et tähtsam on see, et ise terveks jääd, tühja neist mõlkidest ja purustustest. Suurem enamus autosid, mis tänavatel liiguvad on kriime ja mõlke täis. Vigastamata autosid näeb haruharva. Automudelitest on siin kõige enam levinud odavad Korea mudelid - KIA, Daewoo, Saba. Euroopa tuntumatest mudelitest Renault ja Peugeot. Neid viimased Euroopa teedel liikumas ei näe ja need mudelid näevad välja nii kummalised, et raske on neid originaalideks pidada. Korra nägime tänaval isegi Lexust, kuid eksklusiivne auto on siin täielik haruldus. Neid on kallis ülal pidada ja avariisse sattumine on väga tõenäoline. Suurtest liinibussidest sõidavad siin Volvo, MAN, Mercedes, Scania ja paljud meile tundmatud Hiina firmad. Osad sõitvad Mercedes bussid on isegi üle 25 a vanad. Suurtest veouatodest on põhiliselt Mercedes, Volvo, MAN ja ka nende vanus küünib mõnikord aastakümnetesse. Hästi palju liigub muidugi mootorrattaid, põhiliselt kohalikku päritolu - Pars, Arya, Irana, Dary. Mottorratastega on lihtsam ja kiirem liigelda. Mootorrattale mahub ära isegi väiksem perekond, sageli sõidetakse 3- 4-kesi. Edevamad rattad on kaunistatud karvaste ja narmastatud istmete ja kütusepaagi katetega, pasunate ja viledega ning kroomiläikeliste detailidega. Õnneks soosib siinne kliima autode tavalisest pikemat eluiga ja seepärast on tänaval näha liikumas tõelisi vanakesi.
Tipptundide ajal liiklus seisma ei jää ja pidevalt toimub liikumine. Ringtee, kuhu meie mõistes mahub kõrvuti 3-4 autot, sõidab tavaliselt 5-6. Pole mingi probleem, kui tahad sisereast sõita ringteelt välja. Selleks ei pea isegi suunatuld näitama, hakkad lihtsalt manöövrit sooritama ja peagi kroonib sinu plaani edu. Keegi ei hakka selle pärast signaali laskma või rusikatega vehkima, kui oma autonokk teisele ette torgatakse. Pead sama sinna, kuhu sul vaja on. Signaalitamine on vajalik selleks, et äratada tähelepanu - ma olen siin liikumas; aga mitte selleks, et kao teelt ära, mis sa jokutad siin. Kogu seda liikluspilti siin Iraanis jälgides, võib kindlalt väita, et maailma parimad vormelipiloodid ja kõige osavamad roolikeerajad elavad just siin.
Pimedas sõitmine on siin täiesti hullumeelsus. On kaks äärmust, mida siin pimedas sõitmisel harrastatakse. Esiteks täistuledega vastu sõitmine. Kui üritad oma tuledega märku anda, et tõmba täistuled maha, siis lülitatakse selle peale veel lisalaternaid karistuseks juurde. Teine äärmus on see, et sõidetakse kottpimedas täiesti ilma tuledeta, eriti mootoorratturid, kes sõidavad vastassuunas. Samuti oleme märganud, et paljudel autodel, millega sõidame, on spidomeetrid korrast ära. Siin pole sellest lugu, sest väga vähe peetakse kiirusepiirangutest kinni. Pimedas liikuvad suured rekkad ja liinibussid näevad välja nagu juudi jõulupuud. Liiklusvahendid on täis topitud kõikvõimalikke värvilisi tulesid - sinised, punased, kollased, rohelised. Efekti lisab veel tulede vilkumine, samuti kasutatakse palju nn jooksvaid tulesid.

Yazd

Tuntud fraas milles räägitakse kõikide teede suundumisest Rooma kehtib siin Iraanis hoopiski Silk Road Hotelli kohta. See on koht, kus peatuvad kõik rändurid, kes Yazdi külastavad. Julgen kindlalt väita, et tegemist on kõige kuulsama hotelliga Iraanis. Õnneks pole hotelli kuulsuse sära ja tema hinnatase kaugeltki võrdelised. Peatus- ja ööbimiskoht ise asub vanalinna servas ja eemal suurematest tänavatest. Õige koha näitavad kätte iga natukese maa tagant saviseintele veetud noolekesed ja kiri Silk Road Hotel. Mööda kitsast ja kõrgete savimüüridega ümbritsetud uulitsat jõuame lõpuks ukseavani, millest viib alla trepp. Mitte miski ei viita sellele, et just siin asub see kuulus hotell. Sisenedes avaneb sootuks teine vaade. Lai avar siseõu, kus kasvab kõiksugu puid ja põõsaid ja mille keskel on veega täidetud bassein. Hoone sisemusse tehtud kõrgemal terrassil saab pika laua taga einet võtta, kohalikku teed nautida, vesipiipu popsutada või niisama istuda. Siseõuest edasi viivate ukseavade kaudu saab numbritubadesse, mida jätkub mitmele korrusele. Peale välisturistide hindavad seda kohta mõnusaks äraolemiseks ka kohalikud kassid. Nende käitumise taustal jääb mulje, et majapidamine kasse toiduga ei kindlusta. Pidevalt luusivad nad laudade ümber ja peavad võitlust iga mahavisatud pala pärast. Kogu seda tegevust jälgib eemalt puude vilus läikiva karvaga ja selgelt hästitoidetud isend. Kui ta on nõuks võtnud jagelemisse sekkuda muutuvad teised kambajõmmid kohe alandlikuks ja eemalduvad. Tegemist on selle jõugu bossiga kelle vastu on täielik respekt ja keda isegi kardetakse. Piisab mõnest kräunatusest, kui alamatele selgeks saab kes siin vägesid juhatab.

Võib julgelt oletada, et see on kõige enampildistatud kass Iraanis.

Hommikul linnas uurib üks kohalik jalgrattur, kust me pärit oleme. Saadeks vastuseks Estonia kõlab kohe mehe suust eesti keelele sarnane väljend "Tere hommikust". Tema jutust jääb kohe mulje, et tegemist on reisiagendiga, kes püüab kõiketeadjana ja sinu maa fanaatikuna rändureid oma teenistusse värbata. Täna on meil plaanis vaadata Yazdi kõrbelinna vaatamisväärsusi. Teejuhiks oleme juba Eestis interneti vahendusel värbanud kohaliku tütarlapse, kes meile meelsasti oma kodulinna tutvustab. Hotellis reisijuhti oodates ja omavahel vesteldes kuuleme kõrvaltlauast hüüet - nüüd juba sulaselges eesti keeles: "Oi kas tõesti eesti keel?" Pähe tuleb kohe Hemingway ütlus sadama ja seal vedelevate eesti madruste kohta, ainult et siinses kontekstis on sadamaks keset kõrbe asuv linn.
Yazd ise on üsna madal ja paljud siinsed hooned on ehitatud punastest savitellistest. Umbes poole miljoni elanikuga on see Iraani mõistes väike linn. Vaatamist on siin küllaga. Suur ja hästi säilinud vanalinna osa ning lisaks sellele ka mujal linnas ja selle ümber asuvad vanad ehitised, varemed, pühapaigad, tuuletornid, veemuuseum ...... Veemuuseum kõlab küll kummaliselt, kuid siin niigi kuumas ja veevaeses kohas on selle vedeliku hoidmine ja kogumine terve teadus. Sellega on tegeletud siin aastasadu ja areneb pidevalt. Kõik mis maast imbub või taevast alla tuleb osatakse viimse kui tilgani korralikult tallele panna. Sama lugu on tuulega, mille igat nappi puhangut kasutatakse majapidamises või kuumuse leevendamiseks. Tuuletorni all jaheda õhu paituste keskel ei jõua ka põhjamaalase mõistus väga täpselt aru saada millises kliimas just see kõige õigem elada oleks. Peamiste vaatamisväärsustega tutvumiseks kulub ära terve päev. Enne päikeseloojangut jõuame veel vanalinnas ekselda ja bazaaril käia, kus muidugi on võimalik totaalselt ära eksida.
Järgmisel päeval külastame külakesi Yazdi lähedal. Esmalt Meybod, kus asub vana tsitadell ja mõned muud säilinud või restaureeritud ehitised - tuvitorn, caravanserai, vee- ja jäähoidla. Caravanserai's on välja pandud valik vanadest vaipadest, aastatest 1300 kuni 1800. Kummalisel kombel võib neid ise katsuda ja näppida. Kõikide nende vanade vaipade keskel meenub kohe episood munasjutust kus räägitakse lendavast vaibast. Iraanlastele või pärsialastele on selline võrdlusmoment muidugi solvav. Tegemist on araabia kultuurist võetud näitega, mida siinses kultuuris isegi mainida oleks kohatu või solvav. Seda võime välja lugeda isegi meie reissaatja reageeringust. Edasi järgneb pikk loeng teemal nende kultuuride erinevusest ja tõigast, et läänemaailma inimesed kipivad pahatihti kõike seda ühte patta toppima. Edasi siit liigume Chakchaki, kus poolel teel mäe tippu asub tuletempel. Religioosses mõttes tähtis koht, vaatamisväärsusena ehk mitte niiväga. Templis põleb elav tuli, mida on põlemas hoitud sajandeid. Siit edasi Kharanaq, mis jätab kõige võimsama mulje. See on mudatellistest ghost-town, mis põhimõtteliselt on suur käikude ja labürintide süsteem, kus võib vabalt ringi ekselda ja ära eksida. Imrel õnnestub seda korduvalt teha. Külakeses elavad mõned vanemad inimesed, neist üks on ka oma elamiseks osa vanast linnast ümber kohandanud - endale, kanadele, kitsedele ja kaamlile. Ümber külakese on lopsakad aiad granaatõuntega, mis on kõikjal valmis ja kutsuvad raksu.
Järgmiseks päevaks kavatseme jõuda bussiga Esfahani. Et väärtuslikku päevast aega mitte sõidu peale kulutada, valime sõitmiseks ööbussi. Et garanteerida bussi peale saamist tuleb pilet varem valmis osta. Bussijaam asub kesklinnast üsna kaugel ning seepärast on sinna mõtet minna taksoga. Juhiks juhtub olema täiesti umbkeelne vanem härra. Kuna me oma soovi farsi keeles esitasime, pole sihtkohta jöudmisega probleeme. Kogu sõidu kestel üritab ta meile selgeks teha, kuivõrd halb on ikka Iraanis elada. "No good Iran" kuuleme pidevalt. Elavatest zhestidest võime välja lugeda, et kehv on elu seepärast, et siin ei saa vabalt keppida ja viina juua. Ja ta jääb endale truult kindlaks ka siis, kui üritame selgeks teha, et pole elul siin häda midagi.
Bussipileti ostmine kulub jällegi omaette etenduseks, millele täiega kaasa elatakse. Yazdi bussiterminal on jaotatud sõidukompaniide vahel, kes inimesi erinevatesse sihtkohtadesse viivad. Kõigepealt peame kindlaks tegema, millises bussijaama osas asub firma, kes viiks meid Esfahani. Edasi tahame teada bussi väljumisaega ja pileti hinda. Paraku ei leidu siingi ühtki inimest, kes inglise keeles oskaks vastuseid anda. Lõpuks leitakse ühest putkast kohalik, kes inglise keelt räägib ja meie soovid kohalikele arusaadavasse keelde tõlgib. Kuna meie abiline ei saa oma tööpostilt ära tulla, algab kirjavahetus tõlgi ja piletimüüja vahel. Kui bussiajad teada saame palume farsi keeles kirja panna oma soovi 2 ipiletit öise bussiga Esfahani. Selle paberiga läheme piletikassasse ja vormistame oma soovi. Et oma pileti õigsust kontrollida tuleme uuesti oma abilise juurde tagasi, kes kinnitab et kõik on ikka nii nagu tahtsime. Oma suureks üllatuseks kohtame bussijaamas ka Elvist, kes polegi taibanud veel ära surra. Mehe sarnasus kuulsa lauljaga on hämmastav, ainus vahe oli see, et siinse Elvise hammaste vahed olid liiga suured.
Bussijaamast tuleme linna tagasi, et asjad pakkida ja õhtust süüa. Jälle sattus teenindaja meie õnnetuseks olema umbkeelne. Õnneks on menüüs toitude nimetused ka inglise keeles, nii et õigel real näpuga järge vedades saab ka proua aru, mida me tahame. Arve tasumise ajaks kohale üks lähisugulane, kes seekord tõlgiks on. Kuna ta ei tea, mida me söönud oleme, toob ta kalkulaatori ja menüü ning palub meil ise arve kokku lüüa.
Enne äraminekut kohtume hotellis veel grupi venelastega, kes on Lähis-Idas autodega reisimas. Nad olid väga yllatunud, kui kuulsid, et me Eestist pärit oleme ja Sasha tuli kohe sõprust sobitama. Kahjuks jäi meie jutuajamine üsna lühikeseks, sest pidime lahkuma.

Teheran (تهران )

Teheranis ei kavatse me reisi algul väga pikalt aega veeta ja esimeseks eesmärgiks on hoopis muretseda rongipilet Yazdi, mis on tunduvalt raskem kui Eestis relvaloa taotlemine. Esmalt leiame metroo, et sellega jõuda raudteejaamale veidi lähemale. Siit küsime teed edasi, kuid õnnetuseks keegi inglise keelt ei räägi. Lahkelt viipavad kõik ühes ja samas suunas, kui selgeks õpitud farsikeelse fraasi ishtari katar (raudteejaam) neile ette pursime. Kõnnime ja kõnnime ja hakkab juba tunduma, et ju on meist valesti aru saadud ja juhatatud eiteakuhu. Suureks üllatuseks on lõpuks üle puude ja staadioni näha paljulubavat inglisekeelset silti Tehran Train Station.
Pileti ostmine on omaette rituaal. Ootesaal on täis inimesi ning kassade juurde lubab korravalvur minna pärast pikka seletamist ja mangumist. Meid koheldakse veidi leebemalt, näidatakse isegi õige kassaluuk kätte, mille taga istuv ametnik saab isegi inglise keelest aru. Peale oma soovi edastamist palutakse meil istuda, sest hetkel pole küll selge, kas rongile ka kohti on. Sama lugu kehtib ka teiste ootajate kohta. Ahmed, kes meie meie kõrval istub on oma piletit oodanud juba 3 tundi. Aeg ajalt kostub korravalvurilt teateid ja nimesid, mispeale kogu saalitäis inimesi käib turvapiirde taga tunglemas, et omale pilet välja võidelda. Meie ei malda samasuguse rahulikkusega oodata. Pärast tunnikest ootamist läheb Imre samuti turvapiirde taha kiibitsema ja uurib ametniku käest meie piletite kohta. Seda üritust kroonib edu ja pärast mõnda telefonikõnet ja ametniku mõtisklemist ongi vajalikud piletid olemas. Suurest rõõmust teeme raudteejaama lähedal tänaval ühed tropid (värske granaatõunamahl).
Järgmiseks plaanime külastada üht Teherani kuulsaimat vaatamisväärsust - Azadi ehk Vabaduse torni. Püüame metrooga tornile võimalikult lähedale jõuda ja sealt edasi uudistada. Õnnetuseks pole meil just väga täpset kaarti, nii et pole ka teada, mis suunas tuleks minna. Ei saagi väga pikalt nõutu näoga tänaval seista, kui meie kõrval peatub üks auto. Kaks kohalikku noorukit uurivad kuhu minek. Peale väikest seletamist otsustatakse, et viiakse meid ise kohale. Nimelt olla see linnaosa ohtlik, palju kurjategijaid ja narkomaane on samba ümber liikvel ning tuleb olla väga ettevaatlik enda ja oma kandami suhtes. Torn ise asub siit mõne kilomeetri kaugusel. Praegu seda puhastatakse ja rekonstrueeritakse ja päris lähedale minna ei saagi, kuid eemalt saab selle võimsust ikkagi vaadata. Azadi e. Vabaduse torn valmis aastal 1971 ja ehitati Pärsia impeeriumi 2500 aastapäeva tähistamiseks. 2009 a presidendivalimistele järgnenud rahutuste ja meeleavalduste käigus rikuti värviga torni välisilmet ja sellepärast üritatakse tornile anda uut klantsi. Tõmbame kohe ka kohalike tähelepanu, kes meile vargsi ligi hiilivad oma erinevate soovidega - kes tahab meiega koos pilti teha, kes tahab päikeseprille proovida. Mõni julgem, kes veidi rohkem inglise keelt oskab, tuleb ka kohe suhtlema. Üks keskeas pilves insener (kõige populaarsem ametikoht on siin insener) tuleb elu üle kurtma, kritiseerib valitsust ja pihib oma täitumata unistusi. Iraanis olevat seepärast halb elada, et siin ei saa diskol käia ja tantsida. Tema arvates on meil selles suhtes vedanud. Edasi katsume sellest suurest publiku menust siiski eemale saada ja läheme linna tagasi. Lõunatama satume ühte nn. restorani, mis meie mõistes oleks kiirsöögikoht. Siin saame kaasa elada ka Iraani meistrite liiga jalgpallilahingule. Kohalikud elavad mängule täiega kaasa. Isegi naised. Kõikide teiste tavapäraste einete hulgas pakutakse siin ka lambaajusid.
Õhtul saame tunda, kuivõrd raske on Teheranis taksot leida. Telefoni teel tellitud takso ei taha kuidagi jõuda ja meie rongi väjumisaeg läheneb kiirelt. Hotellist tuleb meiega tänavale taksot püüdma üks vanahärra, kuid kõik taksod on kas täis, sõidavad vales suunas või küsivad härra arvates liialt kõrget hinda. Peaksime raudteejaamas kohal olema varem, sest rongi peale mineku formaalsused võtavad ka oma aja. Õnneks jõuame raudteejaama turvalisel ajal. Selgub, et meie kotid ei huvita kedagi ja formaalsused rongi peale saamiseks polegi eriline takistus. Turismipolitsei lihtsalt vaatab meie passe, kirjutab rongipiletile ühe smaili ja edasi sõidab piletikontrolör sellest lihahamri taolise seadmega üle ning juhatab meid õige platvormi peale. Abistav personal juhatab meile ka õige kupee kätte ja sõit võib alata. Suureks üllatuseks väljub rong minutipealt nagu piletil näidatud.
Plaani järgi peaksime Yazdi jõudma kell 4 hommikul. Veerem koosneb umbes paarikümnest vagunist, mis pärinevad 70-ndatest aastatest. Jagame oma kupeed 4 kohalikuga, kahe õpilase ja ühe, arvatavalt abielupaariga. Paraku pole meie kaasreisijate inglise keele oskus eriti kiita. Kohati meenutab meie suhtlusvorm aliase mängu, kus kasutusel on kõiksugu vahendid, et kaaslane aru saaks mida mõtled ja tahad talle öelda. Õhtust sööme restoranivagunis, mis asub veeremi keskosas. Pearoaks on tuunikala riisiga, mis serveeritakse väga leidlikul moel. Kuna teenindaja jällegi inglise keelt eriti ei oska, juhatab ta meid demonstratsiooniks tahapoole, kus asub pisike köök. Ühes suures tõrres on aurav riis, teises hoopis väiksemas potis keevad tuunikalakonservid. Kui karp on juba piisavalt kuum, kougitakse see potist välja ja tuuakse avatuna lauale ja teise taldriku peal hunnik riisi sinna kõrvale. Kokkuvõtteks võiks selle kohta öelda, et pole paha - eriti idee. Meie kupeekaaslastele, kellega ka õhtusöögilauda jagame, tundub kummaline, et joome söögi kõrvale teed. Teejoomine siinkandis on niivõrd püha ettevõtmine, et seda tuleb teha kas eraldi või peale sööki, igatahes mitte koos toiduga. Söömast tagasi tulles lunib ka üks kohalik noortekamp meid oma kupeesse suhtlema. Nendega juba saab arendada vestlust I klassi tasemel stiilis sina küsid - mina vastan, täislausetega. Nemad sõidavad samuti Yazdi. Meie üllatuseks väljendavad nad selget rahulolematust oma riigi korra ja oma valitsejate aadressil. Samuti on üllatav nende väga isiklikud küsimused. Meie kupeekaaslased on samuti oma valitsuse suhtes üsna tigedad ja sarjavad riigi liidreid täiega.
Magamiseks tuleb kupee seinal olevad lavatsid üles keerata, et tekiksid asemed. Kasutada on kõik magamiseks vajalik, tekid, padjad, linad. Rütmilise kõikumise saatel saabub uni kiiresti.
Yazdi jõuame plaanipäraselt. Meil õnnestub saada takso, mis on oma 10-ndas vanaduses. Autol puuduvad kõik detailid, mis pole vajalikud liikumiseks. Sõitmisel tuleb asetada jalad nii, et need põrandale ei puutuks, vastasel juhul võid oma jalad mootorist leida või pole jalatsitel enam taldu. Hotelli puhkma jõuame jällegi kukkede kiremise ja muezzini palvehüüdude saatel.