Natuke praktilist infot ka

muuseumipiletid

bussipiletid

Reisipildid on siin - http://marces.myphotoalbum.com/

Kogu teekonna pikkuseks tuli Iraanis kokku ligi 6500 km, mille katsime 20 päevaga.
Õige otsus oli pikemaid vahemaid katta öösel, et mitte kulutada niigi lühikest päevast aega sõitudele. Kõige mugavamaks liikumisvahendiks öösiti on rong.

Hinnad
1 IRR= 0,001067 EEK
1000 IRR= 1,067 EEK

takso IKA (Imam Khomeini Airport) - Teheran 180 000 IRR
rongipilet Teheran - Yazd 60 000 IRR
granaatõunamahl 200 ml - 20 000 IRR
metroopilet 2 sõitu - 600 IRR
metroopilet 1. päevaks - 16 000 IRR
Gholestani palee sissepääs (sisaldab 6 muuseumi sissepääsu) - 30 000 IRR
Teherani hotell Firouzeh (1 öö DB/BR) - 300 000 IRR
takso Teheranis - 50 000 IRR
internet Teheranis - 8000 IRR/tund
takso Yazdis - 25 000/30 000 IRR
vesi 1,5L - 3000 IRR

sigaretid kohalikud - 1500 IRR
sigaretid Marlboro- 2500 IRR
arbuus 1 kg - 1300 IRR
õunad 1 kg - 1000 IRR
granaatõunad 1 kg - 5000 IRR
ananass 1kg - 5000 IRR
virsikud 1 kg- 15 000 IRR
kiivid 1 kg - 14 000 IRR
viinamarjad 1 kg - 4000 IRR
bussipilet Yazd - Esfahan - 40 000 IRR
Yazdi hotell Silk Road Hotel (2 ööd DB/BR) + 1 õhtusöök 2-le - 930 000 IRR
Silk Road Hotel oli meie reisi parim majutuskoht
takso Esfahanis - 20 000 - 40 000 IRR
Imaami moshee külastus- 5000 IRR
Ali Quapu palee sissepääs - 5000 IRR
Chehel Sotuni palee sissepääs - 5000 IRR
safran 10g - 105 500 IRR
õhtusöök rahvusrestoranis 2 le (3 käiku) - 145 000 IRR
Esfahani hotell Amir Kabir (1 öö DB) - 210 000 IRR
Amir Kabir oli meie reisi kõige kehvem majutuskoht
Esfahani hotell Persia hotel (1 öö DB/BF) - 303 000 IRR
bussipilet Esfahan - Kerman - 80 000 IRR
valuvaigistid ja nohurohi - 8000 IRR
takso Kermanis - 20 000 IRR
koolivihik (kaustik) - 4000 IRR
meeste triiksärk lühikeste käistega - 120 000 IRR
rongipilet Sirjan - Bandar Abbas - 67 500 IRR
Arg-e Rayeni tsitadelli sissepääs - 4000 IRR
Kermani hotell Akhavan (2 ööd DB/BR) + 1 buffet õhtusöök 2-le -

1 250 000 IRR
muuseum Kermanis - 4000 IRR
Kermani traditsioonilised datliküpsised 1 kg - 20 000 IRR
linnaliinibuss Bandar-Abbasis - 5000 IRR
bussipilet Bandar-Abbas - Shiraz - 70 000 IRR
laevapilet Bandar-Abbas - Qeshm - 23 000 IRR
takso Bandar-Abbasis - 10 000 IRR
apartment Qeshmis Qeshm Heaven Hotel (1 öö DB/BR) - 500 000 IRR
lõunasöök kahele (kala) - 139 000 IRR
taksosõit Qeshmil 225km - 600 000 IRR
kohalik soe sandwich - 20 000 IRR
pesupesemisteenus hotellis - 55 000 IRR
paadisõit Bandar-Abbas - Hormoz - 15 000 IRR
takso Shirazis - 10 000/20 000 IRR
Arq-e Karim Khan tsitadelli sissepääs - 5000 IRR
Hammam-e Vakil-i sissepääs - 3000 IRR
Vakili moshee sissepääs - 5000 IRR
Naranjestan-e Ghavam sissepääs - 30 000 IRR
Shirazi hotell Anvari hotel (1 öö DB) - 240 000 IRR
Persepolise sissepääs - 5000 IRR
Persepolise muuseumi sissepääs - 5000 IRR
Naqs-e Rajab/ Naqsh-e Rostam sissepääs - 3000 IRR
Pasargadae sissepääs - 5000 IRR
bussipilet Bavanat - Esfahan - 50 000 IRR
postkaart - 2000 IRR
bussipilet Esfahan - Khur - 36 000 IRR
ööbimine Garmeh`s (1 öö DB BF/L/D) - 400 000 IRR
rongipilet Esfahan - Teheran - 60 000 IRR

Istanbul - sıld kultuuride ja maailmajagude vahel

Jõudsime Istanbuli üks päev plaanitust varem ja seega peame siin ühe öö veetma. Loomulikult oli meil Istanbuli hotellide kohta eeltöö tegemata ja esialgu tundus sobiva hotelli leidmine võimatu ülesandena. Lennujaamas pakutud öömajad osutusid reisi lõppu arvestades meie rahakotile mittesobivaks ja seda isegi peale allahindlusi. Suundusime oma pampudega bussile, ületame laevaga Bosporuse väina ja olimegi Istanbuli Euroopa-poolsel kaldal. Oh imet siin vanalinnas on hotelle nagu jalaga segada, ühel kõlavam nimi kui teisel. Valime seekord teise hotelli, mis meile siin linnapildis silma jääb - Hotel Sultan. Väljast suhteliselt mittemidagiütlev, kuid sisemusest saame aimu, et oleme Euroopasse jõudnud, olgugi, et paari kilomeetri kaugusel Aasia piirist. Kuivõrd Istanbulis on meil nüüd aega plaanitust rohkem, siis jõuame ka siin linnas tuuritada ja ostelda. Hagia Sofia katedraali nägime reisi alguses ära ja nüüd on plaan külastada selle vastas asuvat Sultanahmet Camiid ehk Sinist Mosheed. Hoone ise jätab sama suure ja võimsa mulje nagu Hagia Sophia, ainult külastajaid on siin tunduvalt rohkem. Väljaspoolt on hoone igav, hall ja mitte sissekutsuv. Mosheel on kokku kuus minaretti ja hoone ümbruses on mitu kõrgete kaartega siseõue. Seestpoolt võib ehitist nimetada arhitektuuri ja kunsti tippsaavutuseks. Kirevad maalingud seintel ja vitraazid akendel. Hoone peakupli läbimõõt on 33 meetrit kõrgus 43 meetrit. Kogu seda kuplit kannab neli võimast sammast, millest ümbervõtmiseks on vaja vähemalt kümme inimest. Külastamisajad on piiratud, et mitte segada palvetavaid mosleme. Külastamist lubavad kellaajad on ka uksel kirjas. Esimesel katsel me sisse ei pääse ja seepärast läheme bazaarile aega parajaks tegema. Nagu Idamaisele bazaarile omane on ka Istanbuli omad rahvarohked, kärarikkad, maitseainelõhnalised, täis kulda ja karda ja külastamine on tehtud võimalikult mugavaks.. Bazaaril asuvad mitmed restoranid ja kohvikud, kus ostlemise vahepeal on võimalik jalga puhata ja keha kinnitada. Kõikide tuntud ja tundmatute keelte seast kostub kõrva ka eesti keelseid kommentaare. Kaupmehed on siin agressiivsemad kui Iraanis, enam ei tulda lihtsalt juttu tegema ja teed pakkuma, vaid suunatakse kohe ninapidi kauba juurde ja tekitatakse ostusoov. Bazaare on vanalinna ümbruses mitu ja kaubavalik pakub ka mitmeid üllatusi. Otse Istanbuli uue moshee kõrval on avaturg, kus lilleseemnete ja elusate kanade kõrval on võimalik osta ka elusaid kaane. Kogu Istanbuli vanalinn ja selle ümbrus on üks suur erinevate rahvaste paabel. Turistide kohalemeelitamiseks on siia ehitatud sadu erineva tasemega hotelle, poekesi, söögi- ja puhkekohti ja mitmed bazaarid. Söögikohtade atraktiivsuse nimel on aknad tehtud võimalikult suured ja avarad. Kõik pakutavad road on kunstiteostena vaagnatel ja pottides ning otse akna ette laotud, et möödudes tekitada ahvatlust ja isu. Nende hõrgutiste keskel askeldab kokk ja annab endast parima, et möödujat sisse meelitada. Teises söögikohas on akna alla istuma pandud rahvariietes naine, kes sinu silme all kohalikke hõrgutisi küpsetab. Maiusepoode on siin palju. Erinevad saiakesed, koogid, küpsetised, suupisted, desserdid ja maiused, millele ei oska nime anda on nagu kõrgeklassilised kunstiväärtused ja samuti turistide ligimeelitamiseks otse tänavale välja pandud. Igal tänavanurgal on võimalik saada kehakinnitust - kringleid, rõngassaiu, keedetud maisitõlvikuid, röstitud kastaneid, värskelt pressitud mahla. Loomulikult pakutakse igal pool teed. Võrreldes Iraani teega on Türgi oma maitselt kangem ja ei ole nii hea, kui Iraanis. Otse tänaval liikuvate autode vahel pakuvad kaupmehed möödujatele lilli, suupisteid ja kaupa millele esialgsel vaatlemisel ei oskagi nime anda. Praamilt maha astudes tervitavad sadamas jällegi kaupmehed, kes pakuvad gloobusi, laste värviraamatuid ja muud turistidele mõttetut träni. Ent see pole veel kõık! Saame praamiga sõıtes osa ka interaktiivsest Teleturu-showst. Enne maabumist astub salongi müügimees, kes pakub uudset sidrunimahla pressi. Kauba headust demonstreeritakse muidugi kohapeal sidrunist mahla välja pigistades. Spiraalitaoline asjandus keeratakse vilja sisse ja spiraali keskel asuvast torust valatakse nagu nõiaväel välja 100%-line mahl. Mees on oma kauba demonstreerimisega nii õhinas, et tundub nagu usuks ta seda isegi. Meie suureks üllatuseks esineb ta nii veenvalt, et uskuma jävad ka paljud reisijad ning värvikatest sidrunipressidest pungil kott kahaneb silmnähtavalt. Samuti pakutakse praamisõidu ajal erinevaid kehakinnitusi ja loomulikult ka teed. Kandikutega teenendajad käivad reisijate vahel ringi, et muuta laevareis võimalikult mugavaks. Praamile saamiseks tuleb kõigepealt kassast zetoon osta ja see väravate juures spetsiaalsest avast sisse lasta. Automaatselt avaneb värav ja sul on õigus praamile minna. Vastaskaldale saamiseks on praam kõige kiirem vahend, sest sillad asuvad siit kaugel ja kokkuvõtteks kuleb teisele poole saamiseks väga palju aega. Sõidame praamigaga Aasia poolele tagasi, et teostada oma naiivne plaan tulla jala Aasiast Euroopasse. Silla läheduses peetakse meid kinni ja soovitatakse sild bussiga ületada. Selgub, et tänu silla tähtsusele ja atraktiivsusele on selle läheduses keelatud viibida, sillal viibimisest rääkimata. Silda saab ületada ainult sõiduvahendiga. Silla ümbrus on piiratud traataedadega ja tara küljes ilutsevad sildid soovitavad heaga siit kaugemale hoida. Teemegi bussisõidu üle silla ja jõuame paari minutiga Euroopasse tagasi. Silla juurest vanalinna jõudmiseks, kulub tänu tipptunnile pool tundi bussisõitu. Päikese loojudes on tunda sügise peatset saabumist ka siia. Oma reisikotist me sügisele vastavaid riideid ei leia ja ülejäänud aeg tuleb veeta hotellis. Millised olud meid homme õhtul kodus ootavad, sellele ei julge mitte mõeldagi......... tagasi tahaks sooja ja päikese kätte.

Teheran

Teherani tagasi jõuame kell 7 hommikul. Alustuseks peame leidma takso millega hotellini jõuda. Oma senistest kogemustest oleme õppinud, et taksot ei tasu võtta bussi- või raudteejaama territooriumilt. Siit väljudes peavad taksojuhid väravas alati obrokit maksma ja see teeb sõiduhinna jaamahoone juurest alustades kallimaks. Lähemegi tänavale õnne proovima, aga kuna on tipptund ja inimesed ruttavad tööle, siis pole takso saamine sugugi kerge. Peale mõnda minutit ootamist peatub meie juures üks eraauto juht ja on nõus meile küüti pakkuma. Mehe sõidustiil on esmasel pilgul elukardetav ja agressiivne. Pidevalt juhib ta autot pika ootamise vältimiseks vastassuunavööndisse ja seda isegi ristmikel. Liiklusest rahulikemal tänavatel arendab ta metsikut kiirust ja ohtliku olukorra tekkimisel laiutab süütult käsi. Lõpuks jõuame õnnelikult oma soovitud hotellini. Ulatasime talle tasuks viis Khomeinit (50 000 Riaali) ja vana oli sellega väga rahul. Hotellis selgub, et vaba tuba pole ja meil palutakse natuke oodata. Kirjade järgi on tegemist turistihotelliga, kuid numbritubadest näeme ainult kohalikke väljumas. Järgmisena saabunud rändurile hüütakse juba kindlalt "All is full, all is full". Mõni minut hiljem, kui selgub, et ikkagi saame toa, täname mõttes ka oma raju autojuhti.
Hotellis kontrollime veelkord üle oma lennu staatuse ja näeme, et meie piletitid on endiselt kehtivad ja lend peaks kavakohaselt väljuma 23 oktoobril kell 4:15. Teheranis teeme oma esimese külastuse kuulsasse Golestani paleesse, mis on Teherani vanimaid vaatamisväärsusi.

Palee on rajatud algselt ehitatud mudakindluse asemele 18 sajandi keskel. Hiljem kui Teheranist sai pealinn, võeti palee kasutusele kuningliku residentsina. Kogu palee territoorium on suur ja tavaliselt kulub selle külastamiseks mitu tundi. See on suur kompleks, milles on palju erinevaid hooneid ja kus asuvad muuseumid, kunstisaalid, pühamud. Mitmetes saalides on seinte ja lagede põhiliseks kujunduselemendiks peeglid. Ühes hoones on välja pandud püsinäitus Prantsuse 18.-19. sajandi kunstist, teises jälle vanade fotode näitus, kolmandas etnograafiamuuseum, kuid mitmed majad on ka kinni. Hoonekompleksi keskel on loomulikult roheline park purskkaevudega. Õnnetuseks on Teherani üks atraktiivsemaid vaatamisväärsusi, Juveelide muuseum kinni ja sinna ei saa me ka järgmisel päeval minna. Päeva teisel poolel teeme väikese ostlemistuuri ja bazaarini jõudes selgub, et siia oleme lootusetult hiljaks jäänud, sest kõik sulgevad oma ärid. Plaanime bazaari külastuse ja veel mõned vaatamisväärsused jätta homseks, viimaseks päevaks. Tänaval seistes hiilib meie juurde üleni tumeda hõlstiga kaetud kogu. (arvatavasti naisterahvas) Isegi tema silmi pole läbi kanga näha. Ta pakub meile müüa mingit riidekraami. Hirmuäratavana mõjub see vaatepilt, kuidas pimedal tänaval üritab vaimu meenutav kuju sinuga diili teha ja kellele on võimatu isegi silma vaadata. Tänu riide alt väljaulatuvatele jalalabadele saame aru, mispidi ta meie ees seisab. Oled sa tont või inimene ??? meenub fraas meie kultusfilmist.
Kesköö paiku, kui uni juba võimust võtab, tuleb telefonikõne meie lendu teenendavalt lennukompaniilt. Nende teade on selge ja konkreetne - oleme üles antud reisijate nimekirja teise Türgi kompanii lennule, mis väljub nelja-poole tunni pärast. Sellest pakkumisest loobumisel ei saa nad garanteerida meie jõudmist 23ndaks kuupäevaks Istambuli. Valikut kahjuks pole, sest meie lendu Istanbulist Tartusse ei saa kahjuks enam muuta. Seda, mis nüüd toimuma hakkab, võib kokku võtta stseeniga saatesarjast "Väljalend" - asjade pakkimıne, riietumine, hotelliga lõpparve tegemine, takso tellimine - kõik see käib sellise tempoga, mis annaks ka parimatele logistikutele silmad ette. Tänu meie taksojuhi raskele jalale oleme tavalise 1 tunni asemel umbes 35-minutiga lennujaamas. Esimese turvakontrolli läbimine läheb edukalt ja jääme ootama lennule registreerimist. Kui andsime oma passid check-in'i töötajale valitses laua taga suur segadus ja teatati, et meie nimesid reisijate nimekirjas pole. Kehast käis läbi selline tunne, mida ei oska sõnadesse panna. Peagi selgub, et meie iraanlasest teenindajal on raskusi ladina tähtede tundmisega. Kuna lendu teenendab Türgi lennufirma, siis on reisijad nimekirja kantud ladina tähtedega ja kohalikule check-in töötajale tunduvad need tähemärgid veidi arusaamatuna. Nõutame nimekirja enda kätte ja oma suureks õnneks leiame oma nimed nimekirja lõpust. Kostub kõlav hüüe "Yess" ja chekc-in-i töötajad jagavad meie rõõmu. Kui lennupiletid käes, kulutame oma viimased kättejäänud khomeinid tax-free poes ära. Kuna rahatähed on Iraanis suure nominaaliga, siis on kohalikud numbrite väljaütlemise lihtsustamiseks ühe nulli tagant maha arvanud ja andnud uuele väärtusele nimeks toman. Näiteks 10 000 riaali on 1000 tomanit. Üks kohalik andis sellele väärtusele nimeks khomeini ja seda väljendit kasutasime meiegi oma reisi ajal. Kui taksosõidu eest tuli maksta 40 000 riaali, siis kõnepruugis oli summaks 4 khomeinit.
Teises turvakontrollis palutakse Imrel käsipagas avada, sest röntgen näitab koti sees miskit kahtlast. Selgub, et seljakotis on nuga, millega alles üleeile Esfahani pargis arbuusi lõikusime. Nuga loomulikult konfiskeeritakse ja õnneks lastakse meid suurema sekeldusteta minna. Meie lend väljub pooletunnise hilinemisega ja üllatuseks on lennuk pooltühi. Esmalt suundub lennuk Istanbuli ja sealt edasi Ercanisse. Hommikul kell 7:30 maandume õnnelikult Istanbuli Aasia poolsel Sabiha Gökçeni lennuväljal.

Esfahan - Garmeh - Esfahan

Nagu ütleb vanasõna on hommik õhtust targem. Kuna oma esimese siin viibimise ajal suutsime luua vajalikke kontakte, siis nüüd oli vaja nende abi paluda. Nimelt meenus meile, et üks meie sõpradest rääkis ka türgi keelt. Õnneks oli meil olemas tema telefoninumber ja kuuldes meie probleemist oli ta nõus meeleldi aitama. Paraku ei vastanud helistamise peale mitte ükski telefon. Kuum judin jooksis seljast läbi ja tunnetades olukorra tõsidust tundus, et asi on ikka väga halb. Meie sõber rahustas meid sellega, et türklased elavad läänemaailma kalendri järgi ja see tähendab et täna olev pühapäev on neil vaba. See teadmine rahustas meid küll natukene maha, kuid kahtlus jäi ikkagi hinge. Kuna tänaselt päevalt lahendust oodata polnud otsustasime minna keset suurt kõrbe olevasse oaasi lõõgastuma. Esmalt vahetasime välja ka oma hotelli, sest see viimane osutus tõeliseks peldikuks. Voodilinade vahelt leidsime salgu naistejuukseid, voodilinad olid mingite tegelaste poolt auklikuks näritud, arvatavasti poldud neid ammu vahetatud ja kraanikausis sibasid sipelgad. Meie toa valgustus oli ühendatud ühtsesse süsteemi välisvalgustusega mille lüliti asus meie toast väljas. Kuna pimeduse saabudes oli vaja kasutada välisvalgustust ja meie soov oli jälle magada pimedas, siis käis pidev kuuma kartuli mäng lülitiga, sest koos välisvalgustuse süttimisega läks põlema valgus ka meie toas ja vastupidi. Hotelli WC-s ilutsesid kummalised sildid UNDRINKABLE WATER, lisaks veel PUT THE PAPER IN THE BASKET, millele oli keegi teravmeelne omalt poolt lisanud THEN MAKE A WISH. Üldse oleme näinud kummalisi silte, nt linnapildis ENTERANCE, SHAPPING CENTER, DENGER, DANJER, FIREST CLASS, ühes hotellis ka BREACKFAST IS CLOUDED. Restoranis oli menüüs BANG LAMP RİCE, SOUB BEFORE DİNNER, WELL COME.
Garmeh oaasi saamiseks on kõigepealt vaja sõita bussiga Khuri, mis asub oaasist umbes 40 km kaugusel. Sõita on üle 400 km ja aega võtab see tervelt 6 tundi. Esfahani põhjaosas asuv Kaveh bussiterminal, kust bussiga Khuri saame, üllatas meid oma kaasaegsusega. Suur, avar, puhas, kõik viidad ja numbrid ka arusaadavas keeles. Loomulikult pakkusid siin oma abi kõik. Meid juhatati kohe õige piletikassa juurde ja tehti arusaadavaks bussipiletil asuvad kriksadullid. Kui me bussi väljumiskohale lähenesime, siis teadsid juba kõik kohalikud, et tahame Khuri bussi peale minna. Seda liini kasutavad enamus turiste, kes Garmeh oaasi tahavad jõuda. Turistidest oli veel peale meie 2 austraallast, kes samuti oaasi sõitsid. Buss, millega me selle tee ette võtsime, oli 80-ndatest aastatest pärit Mercedes. Välisel vaatlusel tekitas see kõhedust, kuid masin ise oli aus ja liikus siiski. Kummaline on ka kohalike ilumeel. Nagu tavaliselt, on ka see buss täis riputatud kõikvõimalikke läikivaid ja kirevaid vidinaid. Kõige kummalisemana neist mõjusid väljanägemiselt woodoo-nukud, mis olid nööpnõeltega täis torgitud soolakuubikuid ja sätendavaid tähti. Kogu see kompositsioon pidi värvilises kunstvalguses ümbrusele "kaunist" kuma heitma. Jällegi korduvad samad protseduurid nagu iga bussiväljumisega ja jällegi väljume 30 minutit hiljem, kui piletil märgitud. Kõige suurem ebaõnn, mis pika bussisõidu juures tabada võib, on see, kui sinu lähedusse satuvad istuma väikelastega reisijad. Seekord sattus meie taha istuma üks hüperaktiivse lapsega pere ja kogu selle 6 tunni jooksul sikutas ta meid juustest ja täristas pidevalt oma automaatrelva. Kogu seda täristamist saatis inglisekeelne lausekatke

fire-fire. Bussisõidu ajal on rohkem aega jälgida inimesi ja nende seisundit lähemalt. Paljudel juhtudel hakkab silma inimeste "pilves" olek. Hiljem kuulsime, et Iraanis on elanike arvu kohta kõige rohkem narkomaane maailmas. Kuna riik eitab selle probleemi olemasolu, ei saa seda väidet ka kinnitada. Pikkade sõitude juures on bussidel ette nähtud mõned pikemad peatused, kus reisijad saavad jalgu sirutada, keha kinnitada või WC-s käia. Tavaliselt tehakse see peatus asustatud punkti servas oleva poekese juures. Ühes vahepeatuses, kui meie buss juba väljumas oli, tõstis tagant keegi kisa ja teatas, et tema kaaslane on kadunud. Bussijuht tuututab ja hakkab vaikselt liikuma, kuid meest ikka pole. Lõpuks läheb üks reisijatest kadunut otsima ja avastab ta teisest, väljanägemise järgi samasugusest bussist. Teekonna keskel kinnitab bussijuht oma kõrva kõlge ühe kummalise vidina. Väliselt meenutab see vaegkuulja kuuldeaparaati ja seda nähes tõusevad ihukarvad püsti , kui mõelda, et meie bussijuht on pool teed kurdina sõitnud. Tegemist on hoopis kavalama leiutisega, kui kuuldeaparaat. Nimelt reageerib see vidin pea asendi muutumisele. Kui väsitava sõidu ajal kipub juhi pea kuklasse või ettepoole vajuma, hakkab see asjandus heleda häälega piiksuma, teatades et hakkad "ära kukkuma".
Õhtul kella 7 paiku jõuame Khuri ja seal ootav takso sõidutab meid oaasi. Siin ootavad meid ees mõned rändurıd Hollandist ja Saksamaalt. Kohe serveeritakse ka rikkalik õhtusöök. Peale einet ja teistega tutvumist juhatatakse meid võõrustaja Maziari villasse. Härra Maziar on muusik, kes mängib ja improvıseerib muusikat kõikvõimalikel instrumentidel, kokku oskab ta musitseerida 15 pillil, millest kõige lihtsamad on 150-aasta vanused põrandavaasid. Siin antakse maja külalistele pisike kontsert, mis plaanitud poole tunni asemel kujuneb pooleteist-tunniseks. Ööbime seekord jälle miljoni-staari hotellis, et ruumides magamisele vaheldust saada. Hommikul ärkame päikesetõusu ja kaamelite häälitsuste saatel. Teene jalutuskäigu hommikuses oaasis ja võrreldes 2-aasta taguse ajaga, mil Imre esimest korda siin oli, on toimunud suured muutused. Suur osa oaasi palmipuudest on ära põlenud. Kaugemalt kostub ka mootorsae müra, sest puud, millest enam elulooma ei saa, tuleb maha võtta. Kurb tunne on vaadata elusaid puid, mille tüved on söestunud. Meie võõrustaja jutu järgi on selle kohutava tragöödia põhjuseks ilmataadi vembud. Viimane talv oli olnud lumerohke ja käredate miinuskraadidega, mille tulemusena palmide lehed ära kylmusid. Kevadepoole tuli kellelgi targal pähe mõte ühel väga tuulisel päeval salu juures teed keeta ning kuivanud lehed võtsid kergesti tuld. Tuli hävitas paljud puud ja põllukultuurid. Vaatamata sellele kurvale pildile on tore vaheldus suurlinnale mõneks ajaks siia sõita. Kahjuks ei saa me siin eriti pikalt peatuda, sest olulisem oleks viibida kõikide kommunikatsioonivahendite juures linnas ja välja selgitada meie tagasilennu staatus.
Hommikul internetist oma lennu staatust kontrollides näeme, et lend siiski toimub. Igaks juhuks plaanime Teherani tagasi saabuda paar päeva varem, et jätta endale ajavaru tekkida võivate ootamatuste lahendamiseks. Hangime ka õhtusele rongile piletid. Esialgu ei suuda me üles leida piletimüügi keskust ja üritame mööduvalt kohalikult abi saada, kes aga ei saa meie soovist aru, laiutab käsi ja jalutab minema. Kui ta läinud oli, nägime kohe enda ees klaasust, millele oli peenes kirjas kirjutatud Raja Trains Ticketing Office ja tuttav rongiga logo.
Lõunaks on linnas kõik kohalikud oma tegemised lõpetanud ja linnatänavad oleks nagu välja surnud. İnimesed võtavad aja maha, peavad paljudes parkides piknike, ajavad juttu ja joovad teed. Ühest juuksuriärist möödudes kutsutakse meid samuti teejoomisega ühinema. Ka siinne töötaja on väga rõõmus meie nõusoleku üle ja nagu tavaliselt, kirub ka tema presidenti ja usujuhti. Ta näitab kätega põlvede kohale ja seletab, et nende president on väike mõttetu mees. Pärast lahkumist hangime endale kohaliku arbuusi ja püüame ka pikniku korras ühes pargis selle heast maitsest osa saada. Inimesi on siin palju, nad istuvad murule laotatud vaipadel ja tekkidel perekonniti, joovad teed ja kinnitavad keha. Peagi paneme tähele, et ühest seltskonnast tuleb meie lähedale põõsa juurde üks mees. Võideldes oma uudishimu ja pelgusega läheneb ta meieni vaikselt nagu arg kass ning püüab siis omas keeles teada saada, kes me oleme ja kust me tuleme. Tänu keelebarjäärile pikka vestlust ei tule ja ta naaseb omade juurde tagasi. Hetke pärast antakse meile eemalt märku, et uus tee ootab meid ja me võiksime selle seltskonnaga ühineda. Ka siin ringis on kohal mitu põlve inimesi. Pakutakse teed ja püütakse juba üksteisevõidu aru saada, kes me täpsemalt oleme ja mida siin teeme, muidugi seda enamasti kohalikus keeles. Naised pole sugugi häbelikud ja julgevad meie kõrvale istuda. Jagame nendega oma arbuusi, mida meile kahele on ilmselgelt palju. Vastutasuks pakutakse kohalikke küpsiseid ja keekse, mis meile kohe kotti surutakse.
Õhtul jätame Esfahaniga hüvasti ja võtame suuna Teherani poole. Satume ühte kupeesse kokku abielupaariga. Nähes meid peidab naine kähku oma pea kardina taha varju ja tal pole soovi mingitki silmsidet võõrastega luua. Kogu vestlus oma abikaasga käib tal läbi kardina. Tema abikaasa otsustab sellele peitusemängule lõpu teha ja eskordib kõrvaltkupeest oma naise asemele ühe meessoost reisija ja temakene eskorditakse jälle naisteseltskonda.

Bazm ja tagasi Esfahani.

Vaatamata segaste tunnetega uinumisele, tervitab hommik meid oma värskuse ja teadmisega, et kõik on parimas korras. Esimese varahommikuse tervistava jalutuskäigu teeme külas asuvasse mahajäetud kindlusesse. Ammuste aegade alguses on siin elatud ja küllap ka vaenlase eest varju leitud, kuid praeguseks on kogu kompleks lagumemas. Osalt meenutab see kitsaste tänavatega vanalinna, kus tänavatel jooksevad kassid ja lagedamatel kohtadel kasvavad isegi puud ja põõsad. Märkamata ei jää ka maitsvaid viigimarju täis puu. Kummalisel kombel on puu viljadest pea lookas ja loomulikult ei jäta me võimalust kasutamata, et tõeliselt head maitseelamust saada. Peale hommikusööki ja Abbassiga hüvastijättu võtame suuna Bavanati poole, et sealt edasi pärastlõunaks taas Esfahani jõuda. Hommikusest söömisest ei tule midagi välja, sest esiteks pole mingit isu ja teiseks ei püsiks see sees. Tundub, et siinsete maitseelamustega on Imre endale midagi kahtlast sisse saanud. Toit lihtsalt ei püsi sees - tee või tina. Etteruttaval võib öelda, et kogu tänane ja osalt ka homne päev püsib ta ainult tänu veele jalul. Õnneks saab ta tänu riisi ja jogurti dieedile sellest jagu. Need kaks on tõesti tõhusad toitained mis kõhu kiirelt korda teevad. Loomulikult aitaksid söetabletid ka, kuid apteegis laiutatakse selle nõudmise peale käsi ja pakutakse igasuguseid alternatiive. Kõik pakuatvad kapslid ja tabletid on nii erivärvilised, et silme eest läheb kirjuks. Neid mida peab võtma 3 korda päevas on värvitud kolme eri värvi. Valge hommikul, kollane lõunaks ja sinine õhtuks. Väga lihtne meeles pidada, aga tolku neist pole. Teel Bavanatti teeme väikese vahepeatuse tee äärde jäävate nomaadide telkide juures. Esimese telgi, mis on valge ja teistest väiksem ning, mis asub teistest eemal, askeldavad lapsed. Neid on seal kokku kümme. Lähemal uurimisel selgub, et tegemist on koolitelgiga, kus kõik lapsed vanusest hoolimata õpivad ühes klassis. Telgis endas on üks vaip, millel istuvad lapsed, tool õpetaja tarbeks ja roheline tahvel. Lapsed on väga elevil, sest õpetajat pole veel täna nähtud ja siia on tulnud kauged külalised. Muidu on kool nagu kool ikka. Lastel on õppimiseks olemas raamatud ja vihikud. Laseme lastel kontrollida oma pärsiakeelsete numbrite tundmise oskust ja veame tahvlile kujundeid, mis peaks sarnanema kohalikele numbritele. Õnneks saavad nad aru millega on tegu ja hääldavad kooris iga numbrit järele. Õpitakse samu aineid nagu meilgi. Matemaatika, grammatika, loodusõpetus ja loomulikult ka usuõpetus.
Järgmine peatuskoht on ühe nomaadiperkonna elamine ja majapidamine. See koosneb kolmest telgist, milledest üks on kohandatud eluruumiks. Umbes 200 pealine kitse- ja lambakari sööb eemal mäejalamil viimast sügisest rohtu. Saame teada, et umbes paari nädala pärast panevad nad oma laagri kokku ja hakkavad liikuma Bandar-Abbasi suunas, sest siia mägedesse saabub varsti käre talv. Anname nomaadidele Abbassi aiast korjatud õunu ja tänutäheks lubatakse ka meid elamisse kaeda. Joome koos pererahvaga teed. Nomaadidele ja üldse kõikidele on väga suureks üllatuseks asjaolu, et me ei joo teed suhkruga. Suhkrut kasutatakse siin Iraanis teejoomise juures teistmoodi, kui meil seda tehakse. Esmalt pannakse suhkrutükk suhu ja siis luristatakse kuum tee sellest läbi. Lõpuks ku suhkur laguneb krõmpsutatakse see lihtsalt ära ja võetakse uus. Ühel perepoegades pole eriti kannatust meie seltsis olla ja ta kaob oma mootorrattal kuhugile ära. Tene poeg pole jälle nõus enda pildistamisega, sest tal on seljas liiga kodused riided.
Edasi Bavanati poole suundudes näeme, et lapsi enam kooli juures pole ja nad mängivad tee ääres "autodega". Autodeks on neil pappkastid, mida enda järel nöörist kinni hoides lohistatakse. Esfahani bussile saamiseks peame Bavanati linnast paarkümmend kilomeetrit edasi sõitma - suure maantee äärde. Siit peaks iga möödasõitev buss Esfahani suunduma. Mitte ükski asi siin tee ääres ei reeda, et tegmist võiks olla bussipeatusega. Seisavad kolm sõiduautot ja pingil istuvad mõned inimesed. Kui me lähemale jõuame uuritakse meie sõiduplaanide kohta. Kuuldes, et tahame Esfahani saada hakkab iga juht meid sõiduhinda mainimata oma auto poole tirima. Lõpuks õnnestub meil neile selgeks teha, et esmalt huvitab meid sõidu maksumus. Terve kamba peale leidub üks mees, kes oskab ka paberile kirjutada meile arusaadavalt sõidu maksumuse. Kui ta aga üritab sinna kirjutada automargi millega ta viiks meid linna, siis leiavad teised hagijad, et neilt tahetakse pettuse teel rikkaid kliente ära võtta ja algab lõunamaiselt temperamentne ja verbaalne õigusemõistmine. Seda hetkelist segadust ära kasutades hiilime märkamatult teiste ootavate inimeste sekka. Mõne aja pärast tulevad rahunenud taksojuhid uuesti meie lähedusse kiibitsema, kuid saabuv buss on meile päästeingliks.
Moodne ja mugav Volvo veereb ette ja bussijuhilt saame teada et sõit viib Esfahani. Bussi sisenedes selgub, et leidub ainult üksikuid vabu kohti ja meie arusaamade järgi peaksime nüüd eraldi istuma. Vastupidiselt kõigele kamandab bussijuht kaks üksikut reisjat kokku, et saaksime kõrvuti istuda. Pikema otsa bussidel on kaasas ka reisisaatja. Tema ülesandeks on reisijate teenendamine, võimalike probleemide lahendamine, piletite müük, pagasikorraldus ja videote näitamine. Kõikides bussides on olemas veeautomaat, mida ohtralt kasutatakse. Enne algpeatusest bussi väljumist, mis tavaliselt viibib 30 minutit kontrollitakse reisijate nimekirja alusel kõikide hingede kohalolek. Selleks rebitakse bussipileti küljest konts ja reisisaatja teeb oma paberitesse sellekohase märkme. Buss ei liigu enne mitte kuhugile kui kõik nimekirjas ülesantud hinged on omal kohal. Hilinejad, kes mahuvad poole tunni sisse oodatakse ka üldjuhul ära.
Tee peal näeme värskelt valminud sõiduteed mille alguses ilutseb lint ja mis on ümbritsetud värvilisest kilest koridoriga. Kogu selle koridori küljes lehvivad kirevad ja värvilised lipud. Selle palagani taga, aga ootab kolonn autosid. Keegi peab kõnet. Tegemist on uue sõidutee avamispidustustega, mis kulmineerub lindi läbilõikamisega.
Esfahani jõudes hakkame kõigepealt tegelema probleemiga, mis meil natukene reisi nautimist häirib. Tahame teada oma väljalennu staatust, kuid õli valab tulle see, et keegi meid teenindavas lennukompaniis ei oska rääkida inglise keelt , vähemalt sel päeval mitte. Teadmatus süvendab hirmutunnet, sest väljalennuaeg läheneb, viisa lõpptähtaeg samuti ja meil pole õrna aimu kuidas me siit minema saame.

Persepolis - Bavanat (Bazm)

Tänane päev kulub meil Iraani kuulsamate vaatamisväärsuste ehk füüsikute keeles turismimagnetitie või siis juveliiride keeles pärlite, külastamisele. Persepolis, Nagsh-e Rostam, Nagsh-e Rajab, Pasargadae on ajaloolised mälestised milledel vanust juba aukartustäratavad veerandsada sajandit. Oma päeva lõpuks plaanime aga jõuda väikesesse mägikülla nimega Bazm, mis asub mägedes Bavanati linnakese läheduses. Retke alustame varakult, sest püüame jällegi ennetada suuri turistidehorde, kes võiksid meid segada pildistamisel. Meie giid-autojut Farhad räägib ka inglise keeles, kuid kohati on ta oma küsimuste ja teemaesitlustega liiga pealetükkiv. Ta uurib meie elu ja töö kohta ning teeb omapoolseid ettepanekuid, kuidas me võiksime paremini oma eluga hakkama saada. Teel näeme ka esimest korda jõge milles voolab tõeline vesi. Tavaliselt on see siin lõuna ja kesk Iraanis täiesti haruldane nähtus.
Tunni ajaga oleme Persepolises. Tõlkes tähendab Persepolis pärslaste linna. Paraku on lugu nii, et see koht on kõige kuulsam siiski omal maal. Uskmatutele toob sõna Persepolis esimesena silme ette Iraani päritolu Prantsuse kirjaniku Marjane Satrapi samanimelise animafilmi, mis räägib 1979 aasta isllamirevolutsioonist ja sellele järgnenud sõjaväelis-religioosest ühiskonnakorraldusest siin riigis. Eelnevale lisab kurioossust fakt, et google otsingust saame Persepolise kohta enam vasteid, mis on seotud just selle animafilmiga, mitte aga ajaloolise mälestisega. Loomulikult on ka Persepolis arvatud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Võrerldes 2 aasta taguse ajaga on see kompleks üle elanud olulised kaitset ja valvet puudutavad muudatused. Kõikjal jälgitakse hoolega külastajaid ja turvatöötajad on üle objekti laiali. Alad millel paistab olema suurem väärtus ja kus asub rohkem väiksemaid detaile on ümbritsetud sisenemist keelavate piiretega. Keelust üleastujaid manitsetakse läbi valjuhääldi eeskirju täitma. Samuti pole siia alale lubatud siseneda seljakottidega ja need tuleb enne sisenemist hoiule anda. Kogu selle ümberkorralduse põhjus olevat selles, et umbes 6 kuud tagasi tassis siit üks Koreast pärit perekond lapsevankris välja ühe hinnalise ajaloomälestise detaili. Lennule minnes jäid vaesekesed muidugi oma aardega vahele ja neil tuli selle teo eest võimudele vastust anda.
Avamise hetkel on siin vähe inimesi, kuid poole tunniga on kogu ala kultuurihuviliste poolt täiega vallutatud. Kohalikke on siin väga palju. Eriti hakkab silma nooremate iraanlaste suur kultuuri- ja ajaloohuvi. Palju liigub ka välismaalt saabunud gruppe, kuid need koosenavad enamasti eakamatest kodanikest. Ühe vaatamisväärsuse juures vestleb Farhad kohalikuga ja hiljem selgitab meile lühidalt, et jutt oli riigi usuliidrist, keda pole teleris ega avalikkuse ees nähtud juba 2 nädalat. Meestel oli pähe tekkinud kahtlus - kas on vana ikka elus veel? Persepolise varemete juures on enamasti igal pool piirded ees ja vanade müüride vahel saab liikuda mööda laudteed. Väga palju kahjuks enam säilinud pole, pigem vundament ja mõned müürijäänused. Ülevalt mäelt vaadates jääb mulje nagu oleks keegi siia kivide vahele peenrad teinud. Samuti on siin avatud muuseum, kuhu on väärtuslikumad aarded vaatamiseks välja pandud. Asjatundmatule piisab siin ringi vaatamiseks ühest tunnist tõelisele ajaloo- ja kultuurihuvilisele kulub pool päeva. Persepolisest 12 km põhjas asub Naqsh-e Rajab, mis kuulub koos kilomeeter eemal asuva Naqsh-e Rostamiga Marvdashti kultuurimälestiste kompleksi. Koos kandideerivad nad ka UNESCO kultuuripärandi nimekirja. Naqsh-e Rajab on tegelikult kalju, millesse on raiutud nelja tähtsama Sassanite impeeriumissse kuuluva tegelase reljeefsed näokujud. Esimene neist on impeeriumi looja Ardheshir, siis tema järglane Shapur ja lõpuks Shapuri kaks poega Homizd ja Bahram. Naqsh-e Rostami kaljudesse on lisaks hobustega lahingustseenidele sisse raiutud ka neli hauakambrit Need kuuluvad Sassanite dünastia kuningale Dariusele ja tema poegadele Xerxesile, Artaxerxes I-le ja Darius II-le. Võimsama ülevaate saab kaugemalt vaadates, sest hauakambreid ümbritsevad reljeefid pole väga hästi säilinud. Lõpuks Pasargadae, mis asub Persepolisest 43 km kaugusel ja on üks viiest UNESCO kultuuripärandi nimekirja kuuluvast Iraani ajaloolistest mälestistest. Pasargadae oli Pärsia impeeriumi esimeseks pealinnaks. Esmalt tervitab meid samuti suur hauakamber, seekord küll suurtest kividest ja täiesti üksi keset põldu üles laotud. Pasargadae piirkond asub päris suurel maa-alal ja vaatamisväärsused on igal pool laiali. Sisuliselt siis mõned kivid ja sambatükid, mille juures võib lugeda, milline imepärane kuldsete kuplitega ja suurte mõõtmetega uhke ehitis siin kunagi asus. Nüüdseks on salapärasel moel ainult vundament sellest alles jäänud. Mõnel pool on näha veel pinnasest välja piiratud maalappe ja tõenäoliselt on paari aasta pärast ka neist kohtadest liiva seest mõned ehituskivid ja sambatükid välja rehitsetud. Huvitavaks teevad selle koha ainult siin-seal keset põldu tekkivad keeristuuled, mis tolmu ja kilekotte taeva poole keerutavad. Imrele tundub siin kõik üsna feik ja talle jääb mulje, et kiviplokid, millest suveniiritegijatel Persepolise kaljude koopiate väljaraiumine on ebaõnnestunud, on siia tassitud ja mööda põldu laiali kantud ning kellelgi on tulnud hea äriidee sellest vaatamisväärsus teha.
Meie tänase päeva lõpp-punktiks on Bazmi küla. See 200 elanikuga külake asub mägede vahel ja inimesed tegelevad siin põhiliselt põllumajandusega. Meid võõrustab siin oma kodus üks kohalik perekond, kes turistide majutusega ka endale lisa teenib. Majapidamine asub peaaegu küla keskel hästi suurel maa-alal. Siin on tohutult suur õuna-virsiku- viinamarja- ja pähkliaed. Koduses majapidamises peetakse veel koeri, kitsi, lambaid, hanesid ja kanu. Nagu enamikes Iraani maakülades elab ka siin koos neli põlvkonda inimesi.
Meie saabumise puhuks on peretütred rahvariietesse pandud ja hoiavad kandikul kuivatatud taimevarsi, mis on süüdatud põlema. Nende taimevarte põlemisel tekkiv suits peaks majast pahad vaimud eemale hoidma ja on külaliste tervitamise märgiks. Paraku puhub tuul suitsu lastele silma ja nad on hädas kandikute hoidmisega. Samuti on majaperemees Abbassil kombeks oma külalisi tervitada külla saabuva maa rahvuslipuga. Loomulikult pole ta Eestist midagi kuulnud ja tema lipukogust puudub meie trikoloor. Mees on kimbatuses millist lippu tervituseks valida. Kuuldes, et me inglise keeles räägime koogib ta oma lipukogust välja Suurbritannia lipu, kuid kohe taipab, et see pole hea mõte ja kaob sellega kähku meie vaateväljast. Elamiseks eraldatakse meile terve häärber, kus on köök, mitu magamistuba ja muud eluks vajalikud ruumid.
Esimese retke teeme kohe peremehe viljapuuaeda. Teel sinna möödub meist pulmaliste armee, keda valju hääle ja hüüete tõttu võiks esialgu pidada sõjaretkele suunduvateks indiaanlasteks.
Puuviljaaed on megasuur ja õunapuu all vedelevate õunte järgi võib arvata, et Allah on ka siinset kanti hea saagiga õnnistanud. Samuti laiuvad siin suured viinapuu istandused, pähklisalud ja paljud teised põllukultuuride alad. Kuna ka siin on hilissügis ja valmistutakse samasuguseks talveks nagu meil, siis on enamus saagist juba koristatud. Meie ülesandeks on korjata siit õunu, et homme nomaadidele kostiks viia.
Tagasi oma elamisse jõudes näitab Abbas tunnustuste- ja saavutustekogu, mida ta on oma äritegevuse eest saanud. Seintel ilutsevad aukirjad, fotod, ajalehe väljalõiked ja palju muud träni, mis kajastavad tema tegemiste saavutusi. Isegi president on tema tegevust tunnustanud. Samuti esitletakse meile video näol ringvaadet, mis sisaldavad klippe televisioonist ja on seotud temaga. CNN, VOX ja paljud muud telekanalid on mõned näited, kes on siin filmimas käinud. Kogu selle tegevuse juures on Abbas täis lapselikku õhinat ja uhkust, nagu oleks sünnipäevaks kallurauto saanud. Siin tutvume ka elus esimest korda ajaviitmisvormiga, mis paljudes araabiamaades ja siin Iraanis väga popp on. Vesipiibu tõmbamine, mis meile algul tundus veider ja mõttetu mulistamine, muudab kardinaalselt meie arusaama sellest tegevusest. Algul me küll keeldume viisakalt Abbasi pakutavast, kuid hiljem kui jahedus poeb naha vahele ja julgus saab võitu muliseb piip juba meie suus vahetpidamata nagu kuumaveeallikas.Oma emaga vesteldes jääb mulje, et Abbas on maa presidendiga väga rahul, kuid peatselt toimuva elektrihinna tõusu tõttu, saab ka viimane siiski oma osa. Pimeduse saabudes muutuvad külas olevad pudulojused ja koerad rahutuks. Hanede, kitsede, lammaste ja koerte selgelt erutuva häälitsuse põhjuseks on mägedest kostuv huntide ulgumine. kes pimeduse saabudes küla lähedusse hiilivad. Kogu see koduloomade ärevuskontserti ja huntide ulgumise segu meenutab üht episoodi multifilmist, kus koerad hauguvad, ümber küla uluvad näljased hundid ja õhus lendavad rebased. Abbas rahustab meie hirmunud olekut teadmisega, et see on siin täiesti tavaline nähtus ja tal on aias kuus tublit koera, kes ei lase midagi halba juhtuda.

Shiraz (söögist ja söömisest)

Shirazi jõuame kell 6:30 hommikul. Võtame takso, et hotelli sõita. Üllatab, et sõidu eest tuleb tasuda kohe siinsamas asuvasse kassasse. Küllap on see mõeldud selleks, et ära hoida petmist ja hõlptulu teenimist. Poole sõidu pealt peatab juht oma auto kinni ja hüppab teeääres olevasse ärisse. Naastes on tal käes suur kilekott, millest väjatulevad lõhnad reedavad kandami sisu iseloomu. Korrapealt täitub autosalong värskelt küpsetatud pagaritoodete lõhnaga.

Hotell on tagasihoidlik, kuid puhas ja hea teenendusega. Iga tekkinud probleem saab koheselt lahendatud. Pakutakse ka hommikusööki, kuid sellest me mitte ei loobu vaid lausa keeldume. Kuivõrd oleme kaks nädalat hommikuks kohaliku leivaga keedumuna, siinset juustu ja porgandimoosi söönud, siis sellele mõtlemine kaotab koheselt igasuguse söögiisu. Teisel pool tänavat asub kiirsöögikoht, millest kohalikud väga vaimustuses on. Siia kohale ei jää keegi oma toitu nautima ja muidugi pole ka selleks tingimusi loodud. Haaratakse tellitud portsjon ja minnakse oma teed. Need kel vähem töökohani maad maldavad söömisega kannatada, aga kaugeltkandi mehed hakkavad juba poole sammu pealt pugima. Sööme elus esimest korda Iraani hamburgerit, mis kahenädalase eelpoolloetletud dieedi kõrval tundub päris hea. Ha-ha-ha, naljakoht muidugi. Alles õhtu saabudes saame aimu selle söögikoha populaarsuses, mil siia koguneb palju noori, et oma nälga kustutada ja teistega kommunikeerida. Linnapildis hakkab selliseid kiirsöögikohti päris palju silma ja igaüks neist püüab kundesid meelitada oma erimaitseliste toitudega ja söögikohti kaunistavate värviliste vilkuvate tulekestega.

Pärast hommikueinet suundume linna vaatamisväärsusi uudistama. Arg-e Karim Khani kindlus asub meie hotelli läheduses otse linna südames. See on suur tsitadell kolme sirge ja ühe viltuse torniga, mille sees asub suur tsitrusepuude aed. Viljad on veel enamuses rohelised (või on valmis viljad targu ära nopitud) ja nii ei saagi täpselt aru, kas tegemist on laimide, mandariinide või apelsinidega. Hoones endas saab pilku heita vanaaegsetele seina- ja laekaunistustele. Pärast tsitadelli vaatame hammami, mosheesid, paleesid, aedu, muuseume. Kujunduses on mitmes kohas kasutatud peegleid. Eriti muljetavaldav on see Imamzadeh-ye Ali Ebn-e Hamze moshees, kus kõik seinad ja laed on tehtud peeglikildudest, mis on eri nurkade all mustriteks kokku seatud ning lühtritest tulev valgus helgib ja peegeldub küütlevalt vastu. Peegleid on palju kasutatud ka Naranjestan-e Ghavami paviljonis, mille seintel ja lagedes ilutseb ka mitmeid euroopalikus stiilis maale, kus naised on kujutatud katmata juuste ja avarate dekolteedega. Üldiselt asuvad Shirazis vaatamisväärsused üle linna laiali ja nendega tutvumiseks oleks ilmselt parem võtta giid. Üks härra Vakili moshee juures peatab meid ja pakub energiliselt seda võimalust. Ta ulatab meile omatehtud visiitkaardi, mis sisuliselt on kokkuvolditud papitükk. See on tihedalt ja tekstipaigutusreegleid eirates täis kirjutatud kõikvõimaliku olulise infoga tema kohta. Ta ei suitseta, räägib 5 võõrkeelt ja autot tal pole, seega tuleb vaatamisväärsuste juurde minna jala. Arvestades välimuse järgi tema vanust ei teki küll muljet, et ta oleks just kebja käimisega.
Lõunatada otsustame ühes traditsioonilisi toite pakkuvas restoranis, kuid ei leia seda kohta kohe üles. Tänavanurgal pakub meile abi jälle üks kohalik, kes on Teheranist oma perega siia puhkusele tulnud. Kuulnud, et me Eestist oleme võtab ta oma rahakoti vahelt välja visiitkaardi, millel ilutseb meie presidendi Toomas Hendrik Ilvese venna Andrese nimi. Viimane edendab telekanalis BBC pärsiakeelset meediat. Koos õppisid nad telekommunikatsiooni. Meie abiline näitab õige koha kätte, kuid kahjuks oli söögikoht puupüsti rahvast täis. Loomulikult ei jäänud me vabu kohti ootama ja suundusime uut otsima. Jällegi tuli abi otse tänavalt. Meid juhatati uue söögikoha juurde ja seekordne abistaja laulis suurt kiidulaulu Stalini aadressil ja Jeltsini kohta näitas käemärkide abil, et viimane hirmus joodik oli. Restorani mida meile soovitatakse on meie arusaamade järgi kohalike kiirsöögikoht. Selliseid on Iraanis iga nurga peal ja pakutav toit on kõigis sama. Tegemist on väiksemat sorti ruumiga milles on 4 neljakohalist söögilauda. Kuna on lõunaaeg siis jätkub siiagi inimesi omajagu. Seda reedab ruumist väljakostuvad inimhääled. Meie sisenemist võiks ette kujutada fragmendiga Madame Tussout vahakujude muuseumist, kus kogu seltskond meie poole pööratud pilkudega kivistunult laua taga istub ja on oma söömise sekundipealt katkestanud. Isegi hetk tagasi kostnud jutuvada on hetkega tardunud vaikuseks. Ainukesteks liikuvateks objektideks on istujate silmamunad, mis uudishimulikult meid mõõdavad. Selle ootamatult tekkinud vaikuse lahendab söögikoha omanik, kes meid lahkesti lauda palub. Uustulnukate ilmumisest tekkinud üllatusmoment kaob mõne hetkega ka sööjate hulgast ja kõik jätkavad oma poolelijäänud tegevust ja suhtlemist. Sellistes söögikohtades on muidugi kohustuslikuks elemendiks seinale kruvitud televiisor, mis käivitatakse sel puhul kui peaks üle kantama mõnd spordivõistlust (enamjuhul jalgpall) või siis peaks esinema keegi tähtis nina. Ka praegu kantakse üle kohalikku jalgpallimängu. Täpselt arusaamiseks mis hetkel toimub peab olema väga hea ettekujutus ja mängu tundmine. Halvast vastuvõtusignaalist tulenevalt on väljakul liikuvad objektid kolmekordsed. Seega on ekraanil näha kolm korda rohkem mehi ja palle on ka väljakult tervelt kolm. Vaatamist hõlbustab ainult see, et ühest objektist moodustuv kogu kolmik liigub ühes suunas ja kommentaatori hääl on kohalikele arusaadav. Vaatajate reaktsioonist võib aimata, kui pall on liikunud värava suhtes ohtlikusse lähedusse. Kõige tavalisem eine mis sellistes kiirsöögikohtades pakutakse on kebab (kohalikus kõnepruugis – kabab). Tavaliselt on see tehtud kanast, kuid vähe vingemates kohtades on menüüs ka looma- või lambaliha kebabi. Samuti võib leida ka kala. Enamasti praetakse kala fritüüris ja sellest tulenevalt kipub viimane olema liiga krõbe, õline ja suht maitsetu. Kanakebabi puhul on tegemist suurel kuumusel gaasiahju ääres küpsetatud lihaga, mis kohati on isegi kõrbenud. Põhiroog serveeritakse suurel taldrikul, millel on lisandina ohtralt sibulat, värsket maitserohelist (münt, koriander, basiilik), pooleks lõigatud laim või sidrun ja ahjus küpsenud tomat. Meile kummalisel kombel kuulub siinmaal garneeringu hulka ka kartul. Tavaliselt lisatakse seda taldrikule kaks-kolm friikartulikujulist ühikut. Teisel vaagnal, mis lauale tuuakse kõrgub kollase kurkumiga dekoreeritud ja vees keedetud õhuline riisihunnik. Väljanägemiselt on see sarnane Indiast pärit Basmati riisiga ja on palju maitsvam sellest, mida me kodus sööme. Veel visatakse lauale suurem hunnik kohalikku leiba, mis välisel vaatlusel meenutab rohkem kolmepäevavanuseid ülepannikooke. Maitset ja välimust ühendades anname meie sellele toidukõrvasele nimeks ruberoid. Kohaliku leiva ainus võlu ongi see, et hea maitse-ja lõhnaelamuse saab neid ainult ahjusoojalt süües. Tänu Iraani erirahvuselisele kogukonnale on ka leivad eri piirkondades erinevad.
Enamlevinud leivasorte on kokku neli, kuigi välimuselt on nad suht sarnased.
Nan-e barbari – teatakse ka kui Tabrizi leiba. Olemuselt ovaalne ja paksem.
Nan-e lavash – teadaolevalt Lähis-Ida ja Kesk-Aasia vanim leivasort. Olemuselt meenutab lehttaignast ja ovaalse või ümara kujuga lavashi.
Nan-e sangak – ruudu kujuline, kuumadel kividel küpsetatud leib.
Nan-e taftoon – õhuke, kuid paksem lavashist, pehme ja ümara kujuga.
Kogu pearoa söömiseks kasutatakse lusikat ja kahvlit, kusjuures kohalike söömistavasid jälgides on kahvlil teisejärguline roll. Nuge on võimalik söömisel kasutada ainult peenemates toidukohtades. Reisi algul oli isegi kummaline sellise kombinatsiooni kasutada, kuid pikapeale sai selgeks, et see variant on tunduvalt mugavam ja mis kõige tähtsam ka ohutum. Minule üllatuseks kasutatakse lusika-kahvli kombinatsiooni ka liiklusmärkidel, mis osutavad lähenevale söögikohale ja seda isegi neis maades kus enamlevinud on ikka nuga-kahvel. Kõrvalejoomiseks pakutakse tavaliselt vett, mida metallist kannuga lauale tuuakse. Võimalike tervisehädade vältimiseks on ohutum küsida vett kinnises pudelis ja juua mahlasid ilma jääkuubikuteta. Väga populaarne on kohalik doogh või dough. See on tavaliselt plastpudelitesse villitud jogurti ja vee segu mis on maitsestatud soola, pipra ja mündiga. Tavaliselt on jook ka nõrgalt karboniseeritud. Enne joomist tuleb pudelit kindlasti tugevalt sheikida, sest veest raskem jogurt kipub pikemal seismisel põhja sagunema. Selline vaatepilt, kus piimvalget vedelikku täis plastpudel peale raputamist kerge purtsuga avatakse, ei kutsu kohe kindlasti seda proovima. Kuid peale mõningast kõhklust julgeme siiski mekkida ja koos esimeste maitseelamustega saame jälle ühe üllatusmomendi osaliseks. See on tõesti hea jook ja eriti veel jahedalt. Veel võib joogikaardilt leida rahvusvaheliselt tuntud fantat, colat, alkoholivaba õlut. Kõigil neil pole muidugimõista mittemingisugust pistmist tuntud brändidega ja seda isegi mitte maitse poolest. Kui colal või fantal võiks hea tahtmise juures originaaliga mingigi maitsesarnasuse olla, siis hull lugu on joogiga mida siin õlleks peetakse. Maitselt meenutab see alkoholivaba siidrit, kuid aroomi kirjeldamiseks sobivad sellese konteksti auto lõhnakuused, mis on sooja vette kastetud. Teed juuakse palju, kuid kindlasti mitte toidu kõrvale. Desserdiks on tavaliselt maitsestamata jogurt. Üllatusena pakutakse ka küüslauguga maitsestatud jogurtit ja veel suurema üllatusena mekib seegi väga hästi. Sama üllatav lugu on porgandimoosiga, mida siit kõikjalt saab. Ainult, et see maitseelamus lemmikute hulka küll ei kuulu, sest lisatud on liiga palju suhkrut.
Peenemates söökgikohtades, mida meie arusaama järgi võib restoraniks pidada, saab proovida juba mitmekäigulisi rahvusroogasid. Tavaliselt käivad sellistes kohtades söömas jõukamad iraanlased ja välisturistid. Kohalike peretraditsioone ja suurust arvestades on ka lauad tavaliselt kuni 10. kohalised. Rohken on hoolitsetud on ka sisekujunduse eest, mis enamasti on tehtud rahvuslikku traditsioone ja maa ajalugu järgides. Teejoomiseks on eraldi lauad ja kui on tahtmist vesipiipu tõmmata, siis võib koha sisse võtta diivanit meenutaval ja patjadega ümbritsetud lavatsil. Külastajatest neis kohtades puudust pole ja suurte taldrikutega ringisebivatel kelneritel on käed-jalad alati tööd täis. Tellimuse täitmisega tavaliselt kaua aega ei lähe, kuid arve saamine kipub alati venima. Kas on tegu arvutusoskusega või nipiga, et klient veel midagi telliks jääb siiski mõistatuseks. Restoranile omaselt on ka söögiriistu laual rohkem kui kaks. Neid on seal igaks käiguks.
Hommikusöök (sobhaneh, nāshtāyi) – tavaliselt sisaldab kohalikku leiba, kohalikku valget juustu, mis sarnaneb feta juustuga, paks supp, kana- või lambaliha ja erinevad rohke suhkruga tehtud keedised (roosi-, kirsi- või porgandimoos)
Lõuna ja õhtusöök (naahaar or shaam) – kana- või lambaliha, keedetud riis, hästi palju rohelist ja köögivilju (sibul, tomat, kurk, sidrun, laim, erinevad maitsetaimed – basiilik, münt, koriander, till) kohalikud leib ja juust. Teed serveeritakse söögikorra lõpus. Kõrvale süüakse puuvilju, pähkleid erinevaid kohalikke maiuseid ja kooke. Populaarne on doogh ( maitsestatud jogurtijook)
Kui pikemaajaliste võõraste toitude manustamisena on kõhuhäda ikkagi käes, siis kõige parem rohi on keedetud riis ja maitsestamata jogurt. Kõik toidud milles on palju õli ja muidugi kiirtoidud tuleb ära unustada.
Arusaadavalt on paljude noorte ja edumeelsemate iraanlaste soov siin midagi muuta või hoopiski riigist välja saada. Julgemad kodanikud väljendavad meile rahulolematust oma riigi korra ja liidrite aadressil. Oma sõnutsi oleks nad isegi valmis Eestisse tulema. Väga palju tahetakse meie kontaktandmeid, et tekitada endas mingigi lootus helgemale tulevikule.
Lõunaks linn justkui sureb välja. Need kes koju sööma minna ei jõua või ei taha, võtavad koha sisse haljasaladel. Laialilaotatud tekkidel veedteakse aega perkonniti või sõprade seltsis, kuni õhtutunnid lähenema hakkavad. Siis algab elu jälle uue hooga. Nagu nõiaväel ilmuvad välja puhanud inimesed ja vaiksed tühjad tänavad muutuvad jällegi kärarikkaks. Üllatavana mõjub vaatepilt mida üks väike tänavalõik endas peidab. Lõunaajal vaikne ja hallide fassaadidega kiretu tänav on mõne hetkega muutunud rahvarohkeks ja tänu avatud poekestele värviliseks ja valgusküllaseks. Kogu sellele uhkele vaatemängule annab mõnusat mekki juurde inimeste ülimalt sõbralik ja rõõmus olemine. Õhtusöögi ajaks püüame uuesti õnne saada sööma restorani, kuhu päevane käik ebaõnnestus. Kordub sama lugu, mis lõuna ajal. Vabu kohti ei ole ja seesolevat rahvahulka nähes niipea ei tule. Jällegi tuleb abi ise meie juurde ja juhatab meid vajalikku kohta. See restoran asub meie hotelli läheduses ja kindlasti poleks me seda ise üles leidnud, sest väljas pole ühtegi viidet selle kohta. Tegemist on avatud siseõuega söögi- ja ajaviitmiskohaga. Suur häda Iraani restoranides on menüüs inglisekeelse tõlke puudumine ja alati jääme jänni toitude valimisega. Ka siin saame oma abistajalt tuge. Ta ise töötab kinnisvaraäris ja räägib, et majanduslangus algas siin umbes 6 kuud tagasi. Probleemid on samad mis meilgi. Palju töötust ja vähe käivet.
Kesköö paiku söömast naastes on tänavapilt, kus enne asus tühjus, kardinaalselt muutunud. Päeval olid siin poed lahti, õhtuks need suleti ja nüüd on tänavasillutisele uus ja kärarikkam äritegevuse plats laiali löödud. Siin pakutakse kõikvõimalikke kaupu odavamate hindadega, kui poes. Riided, jalanõud, majapidamisvahendid...... Ratastel kärudest pakutakse igasugu snäkke, et nälja pärast ei peaks oma ostlemist katkestama. Soojad pirukad, keedetud mais ja mida iganes.Valik suurem, kui parimates restoranides. Kaubapakkujad reklaamivad oma toodete headust täie häälega, kisades üksteisest üle. Kuna tänavavalgustus siiani eriti ei ulatu, siis kasutatakse igasuguseid värvilisi valgusallikaid, et oma plats atraktiivsem välja näeks. Kehvematel tegelastel muidugi puudub valgustus ja näha on, et neil ka äri ei õitse.
Täna saime oma lendu teenendavalt Türgi lennukompaniilt Pegasus kurjakuulutava teate, et meie lend Teheran - Istanbul on tühistatud. Hiljem kontrollisime nede kodulehelt järele ja tõesti nad ei korralda enam lende Teherani. Midagi selgitavat meile selle kohta ei öeldud ja lubati hiljem ühendust võtta.